Kõrvenõgesed ja ohakad

Eesti Päevalehe ja Disainiöö festivali koostöös hakkab EP kultuuriküljel ilmuma iganädalane sari "Disainiööbik", kus Eesti disainerid tutvustavad oma loomispõhimõtteid.

Minu laksutamine ilmus eilses Päevalehes.

(Foto: Marilyn Piirsalu)

Terviseraja kõrval rõõmsalt elujõulistes kõrvenõgese ja ohakapuhmades tunglevad päevapaabusilmad. Lennul kirsipruunid tiivulised, peatudes välgutavad oma silmi.  Liblikas muneb 500 muna korraga, röövik pugib, nukkub pea alaspidi, liblikana lendab augustist septembrini, talvitub valmikuna. „Teostamata jäänud idee pole midagi väärt,“ nii kuulen oma häält kuulutamas Velise rahvamajas pika laua taha kogunenud kangakudujatele. Kohe hakkab mul salamisi hale nendest lennuvõimeliseks arenemata ideedest, viiesajast ideemunakesest, sajajalgsest koleisukast röövikust, mediteerimisrahusse sulgunud nukust. Teemaks on leiutamine, laiemalt suhe päritud oskustesse ja vahenditesse – kui palju neis sobib kahelda? Tean, et meie vanaisal Jaani talu Juhanil oli esimesena oma talus elekter ja endaehitatud linapeksumasin: see kõlab nagu sobilik leiutajageen. Aga teisalt rääkis isa, et vanaisa oli karm ja tõsine mees, võis vennakeste männikoorevestmist kõrvalt jälgida ja öelda hukkamõistvalt: „Ei sest tule midagi!“ Huvitav, kas vanaisa ütleb seda minu teostamata-idee-pole-midagi-väärt-hääletooniga?

Minu kirg on tekstiilitöövahendid. Leiutajana tean, et idee sünnib teadvustatud probleemist, mingi puudusena tajutav omadus, mis kütkestab oma hääletu pikaealisusega, „seda on alati nii tehtud,“ öeldakse. Muidugi suudan aru saada harrastajast, kelle jaoks traditsioonilise tegevuse lumm on sama magus kui värskeltniidetud hein või aeganõudvad monotoonsed tööd rituaalimõõtu võit nüüdisaja tempode üle. Aga otsimine on mõnus.

Kangas ristlevad lõim ja kude. Kangastelgedel on suga nagu suur ühtlaste piivahedega kamm, mis määrab lõimelõngade tiheduse. Mina tahan kudumise käigus muuta kanga tihedust ja tahan, et kudujal oleks vaja ainult ühte suga, mitte mitut eri tihedusega tööriista nagu praegu. See on probleem.

Siis on vaja valgete lehtedega märkmikku, pikki bussisõite sirgeldades ja magades, ikka nii kihiti: liigud, magad ja joonistad. Või sõidad rattaga (ratas on käikudeta, möödunud sajandi 80ndatest – mina väärtustan ka vana), lased hommikusel metsal, või merel olla see valgete lehtedega märkmik. Oma aja luksus. 500 ideekübet mööda tuttavat maastikku laiali laotatud. Siis tuleb inimestega rääkida, küsida, kas nendel on ka selline mõte tekkinud, guugeldada nii ja teistpidi. Kaasamõtlevate inimestega, kes soovitavalt on mõne teise eriala esindajad, arutada ja joonistada. Ohh, mis magus ja põnev! Väldi tegelasi, kes ütlevad: ei sest tule midagi! Naudi kõrvenõgeseid ja ohakaid! Oma ideed kaitstes, selguvad kitsaskohad. Olen nagu regilaulik: sõnastan ühte ideed mitut moodi.

Kui sobivat või sarnast lahendust pole, ehitan ise valmis. Käepärasest kolast ja tränast. Ehitan oma reguleeritava tihedusega kangasoa ja saagu nimeks: RailReed. Kasutan rattakodaraid, toruklambreid – väga steampunk. Ma arvan, et see on toote röövikufaas: kole, karvane, ablas ja palju rohkemate jalgadega kui lõpuks tarvis.  Kasutan seda endaehitatud tööriista, koon telgedel, jagan tulemusi, jagan, jagan, jagan. Youtube´i video, foorumitesse pildid. Saame tihedust muuta, saame lõimegruppe pöörata ja palmitseda. Skandinaavia suurim kudumisajakiri teeb loo. Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid Juula Pärdi ja Marta Tuulberg koovad logiseva ja osaliselt teibitud tööriistaga imelisi tekstiile. Rõivadisainer Anneli Arro disainib kangastest jakid, graafik Marilyn Piirsalu ideetab fotoseeria, riputame üles. Fantastic! What a brilliant idea! Where can I buy RailReed? Osaleme vahval ettevõtluskonkursil Ajujaht, jõuame 300 kandidaadi hulgas lõpuks seitsme parima hulka, aga auhinnarahad lähevad meie vaprast tiimist siiski mööda. Olen võlgades ja süümepiinades.

Siis tuleb vahet pidada, pakkida idee kokku pea alaspidi kõlkuma. Sellest faasist sõltub samamoodi tulevase idee lennuvõime. Aga väljalendu ennustada on keeruline. Enamasti sõltub see, kas õnnestub kujundus- või koolitustasudest midagi idee tootestamiseks eraldada. Väga nišitoode, investoreid pole loota. Elame askeetlikult. Proovin välismaiste erialaajakirjade hurraale ja Inglismaa ja Soome ülikoolide RailReedi tellimustele toetudes saada Ela ja sära stipendiumi, et leiutist edendada. Tagasi lükatud, taas kord. „Ei sest tule midagi,“ ütleb Kulka.

Õnneks ostavad ka Eesti haridusasutused mõned RailReedid. Augusti lõpus tulevad inimesed Soomest ja Saksast, Iisraelist ja Leedust minu teljeteemalisi leiutisi testima, Korraldame Tartu Kõrgemas Kunstikoolis workshopi Hacked Tradition. Sellesse usun: kasutajakogemusse ja idee jagamisest sündinud energiasse.

Velise rahvamaja pika laua taga arutavad Eeva-Liisa Kriisi korraldatud kangakudujate suvekooli osalejad juba kas hambatehnikutel ei leiduks vajaliku kvaliteediga traati, mida soa ehitusel kasutada. Jess! Ma olen neid nakatanud! Ahelreaktsiooni vägi plahvatab kui päevapaabusilmade pilv. 

Kompositsioonist ja joonistamisest

Hindamine Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonnas. Millest siis räägitakse, kui teemaks on kompositsioon? Kuigi neid printsiipe endagi juhendatud ainetes ikka käsitlen, tekib ikka tunne, et üleütlemine tuleb kasuks. Endalegi.

Tekstiilitudengite üheks joonistusülesandeks oli käia Hiinalinnas ja joonistada postkaarte. Daatšade kummastav maailm, omaette riik, pisut hirmutav, asjade kokkuklapitamine elamuteks. Laga. Elu. Aiad. Tabalukud. Hoiatussildid. Kasvumajad. Tänu tekstiilitudeng Mariisale, kes keskkonnana, kus  urban sketching-ut harjutada, pakkus just selle Tartu osa. Ka teistel autoritel oli see ülesanne hästi õnnestunud, lihtsalt Marianne töödest oli mul praegu pilt kasutada.

Siin on Marianne kaardid. Teostatud on heleda markeriga mustal paberil. Minuarust on need vaheldusrikkalt kujutatud, vaimukalt kadreeritud.

Millel kompositsioon põhineb? 

Esiteks, vaatepunkti valikul, kas horisont jääb pildipinda või mitte. Mariann on liikunud enamasti pilguga maas. "Detaile on kergem visandada," ütles ta.
Kujutava ja abstraktse kahekõnel. Silm leiab kalapea, aiajupi, majakese, taarakasti. Detailid markeerivad olustikku.
Tiheduste kolmkõla: siin on must paberipind, joontega kirjatud alad, valge pind. Mõnes on must ja valge pindalalt viigis, mõnes ruulib valge, mõnes must.
Joonte dünaamika. Kompositsioonipinna serva-suunalistel joontel (majake ülemises reas keskel või selle all aed) ja nende markeeritud ristkülikutel on omadus võimendada pildiservade suhtest tekkinud mõju. Seal aga on oht igavusele või suletusele. Oma visandites kasutab autor puude ja okste vertikaale tekitades esi- ja tagaplaani. Minu silmale tunduvad ägedad ka teeradade diagonaalid kahes visandis.
Tihedus-hõredus. Sarnase tihedusega pindadest moodustab vaataja silm gruppe ja ansambleid: Esimese visandi horisontaaltriipude saarekesed, diagonaalruudulised pinnad teisal, rohumaad ja lehemaad.

Visandid annavad tunnistust kompositsioonitajust, mis küll ei pruugi lähtuda kaalutlusest või isegi teadvustamisest, joonistajatel tuleb see kusagilt ihusoppidest. Arvan, et Valdur Mikita, kui ta räägib mitmiktajust räägib ka sellest, kuidas joonistaja vaatab maailma, enne kui ühtki joont paberile paneb. Vaatame Üleni, tajume seda, mida hakkame joonistama, mitte ainult silmadega vaid ka küünarnukkide ja põlvedega, naha ja karvadega. Mingem joonistama!

Sidin

Pükstes on augud, tuleb tunnistada. Täna oli humana poodides ühe euro päev. Läksin Järveotsa Humanasse õhtul, poes oli kümmekond inimest, võib-olla rohkem. Äkki sain teadlikuks helipilvest, mis tekib kui inimesed vaikides liigutavad riidepuid metallist alustel, tihe pilv selliseid kriuksuvaid helisid, mingi linnuparve tekitatud heli. Mõtlesin, et seda võiks lindistada, mul on selline lindistaja, millega ma linnuhääli õpin. Inimesed olid vaiksed, erilist hasarti ega jahikirge polnud tunda, tegid vaikselt oma valikuid. Võtsin kaks asja ja seisin kabiini järjekorda ja kuulasin seda vidistamist. siis hakkas äkki imelik, et tahan proovida, kas need üheeurosed riided mulle sobivad. Et see odavus, millega riideid selga saada tuleb kuidagi pühitseda ebamugavate minutitega järjekorras ja lahtiriietamisega kitsas kabiinis, ja veel kiirustades kindlasti, et mitte hakata tajuma järjekorras ootavate inimeste vagurat vaeva. Maksin ja tulin ära.
Aga miks ma sellest nüüd õhtul kirjutan? Eks selle pärast, et taaskasutusriietel on mingi spetsiifiline lõhn, mulle tundub, et see on siin.

r:e:a:a:l:n:e:

reaalne: psühhedeelia järel, selline näitus on EKKMis homme viimast päeva. Näitusebukletis on fraas: tüpograafiline lööve, see sobiks tähistama ka tekste, mis on üle külvatud kolme punktiga...
Mulle meeldis Sergei Anufrijevi, Juri Leidermani ja Pavel Peppersteini töö Merevaigutuba. Seal on punastel patjadel Buddhalikult naeratavate nägudega õunad ja toa keskel sama naeratusega hiidõhupallid.

Kui ma mõtlen kõige hirmutavamatele asjadele lapsepõlves, siis üks neist oli Dore illustratsioon Don Quijote raamatus, kus riiulitel hiiglaslikud pead. Merevaigutuba oli lepituslik ja lohutav ja pidulik. Kodune altar, täiskuul-on-nägu, naerata-ja-teeni, õhk saab kunagi otsa, kakukesed igas ilmakaares.

Veel meeldis mulle see vaade:

Esiplaanil oli Kiwa töö Kraabitud Meel, ja ukseavast paistev video pole üldse sellega seotud. Aga võiks olla.

Selle töö nimi oli Skepsis. Vaevumärgatav lehekese liigahtus muidu peaaegu liikumatus pildis ja põrandaplaatide veendunud skeptitsism.

Ja mõnes (Dave Hullfish Bailey) töös oli vaeva nähtud objektide ehitamisega. Töötav mudel oli vist selle toa nimi. Mõni tahukas oli täitsa äge, nagu see ohumärkidest veerevad kivid ehitatud objekt, kuhu oli lisatud mustakaanelisi märkmikke. Sellise objekti võiks kuskilt nõlvalt alla veeretada ja pärast vaadata, mis lehtedele on jäädvustunud. Seostus rallivideoga, mida täna hommikul vaatasin, kus kaamerasse lendas aegluubis kivirahe kurvi võtva auto rataste alt.

Retsept: sammuv suga

Nagu iseenesest ehitasin jälle ühe soa kangastelgedele, sellega saab siis kududa koelõngalaineid ja kuigivõrd ka lõimelaineid. Vaja läheb: 16 mm plasttoru elektritarvete osakonnast, siis plastist toruklambreid 16millisele torule, eriti meeldivad mulle need valged kahe tiivaga, mille leidsin K-rauta santehnika osakonnast, 5 tk pakis. Siis ports paarikümnesentimeetriseid rattakodaraid, ja kui raatsid, siis osta koos niplitega. Lasnamäel on tore koht: Polaver oü, kes rattaosadega kaupleb. Siis võiks osta ka pool meetrit voolikut ESPAKi aiandusosakonnast, seal on selliseid läbipaistvaid, ostsin 10 mm-st. Ja kui juba Espakis oled, siis osta ka 2,5 mm puur.
Tööriistadest on siis vaja statiivi küljes trelli, millega saab vertikaalselt auke puurida. No ja käsisaagi või nuga, millega plasttoru ja voolikut jupitada.

Sammuva soa mooduli ehitamine. Toruklambritest saab PEA, mida saab liigutada ÜLEMISE TORU peal. Peast puuri läbi kolm auku võimalikult ühte ritta.
JALG. Märgi voolikule markeriga punktid iga nt 4-5mm tagant ja puuri voolikustki augud läbi. Pista voolikust läbi kodar, nii, et painutatud ots jääb allapoole ja kodara teine ots pista läbi PEA (toruklambri) ava. Mina tegin sellised moodulid, et kahe pea peale on üks kuue auguga jalg (voolikujupp). Ja mõned sellised, kus peal on oma jalg. Siin pildil on näha. On ka näha, et mul pole olnud kõikide kodarate otsa niplit, aitab ka kui ots näpitsatega ära painutada.

Moodul siis lihtsalt ripub ülemise toru küljes. Toru kinnitasin kummipaeltega paarist kohast ülemise soalaadi külge, moodulite alumiste otste taltsutamiseks tekitasin ka torujupi ja ka kummipaelaga kinni.

Selleks, et koelõngalaineid kududa, pööran mõned moodulid nurga alla ja panen kerge toru lõimede peale. Vaheliku moodustamist see ei sega. Need soapiid, mis siis ette on astunud tekitavad lainepõhju ja tagumised laineharju. 

Nagu näha, pole ma laiemat, kui 50 cm kangast kudunud ja materjalina oskan ainult lubada, et villase puhul toimib.

No ja päid piki toru liigutades saab ka lõimi kohalt nihutada.

Head ehitamist ja katsetamist, kangrud! Laineid! Laineid!

And for the inventive weavers who speak English, here are some instructions how to build your own Stepping Reed..

Autori Kadi Pajupuu teos pealkirjaga Stepping reed on kaitstud litsentsiga Creative Commonsi Autorile viitamine + Mitteäriline eesmärk + Jagamine samadel tingimustel 4.0 Rahvusvaheline litsents.

Värvidega liialdatud

Käisime draamateatris. Laulud halli mere äärest. Olin ohvriks (et ei näe Kaardimaja sellenädalast osa) valmis, eriti kui selgus, et tegu pole Jaan Tätte autoriõhtuga. Etenduse jooksul tundus mulle korduvalt, et lugedes meeldiks see mulle rohkem, kui vaadates. Lavastuses on teksti ja tegevust napilt, aga lavakujunduse ja tegelaste riietuse realism oli lobisev ja otseütlev ja plakatlik ja dokumentaalne. Segas vaatamast ja käis närvidele – milleks see ühe tegelase mürkroheline dress? Tüüp eristus taustast nagu peaks ainult teda vaatama. Ka oli mul eelinfo puhul tekkinud tunne, et üks tegelane on meri, mis tõuseb ja tõuseb. Ja mingit kildu sai lugeda kavalehelt, et ühed tegelased on Muumid. Aga katastroofi salapärast lähedust tunda ei antud. Muumipapa merd pold ja Mörkö jäi nähtamatuks. Väike My on vanaks saanud ja teeb talisuplust.
Näitemängus on kavalehe järgi palju vanainimesi, lausa rauku, aga näitlejad on pigem nooremad ja keskealised. Näitlejad on muidugi head. Viire Valdma haarab ainukesena tegelastest oma elu ohjad enda kätte ja põhjustab Muutuse – valgele lõuendile tekkiva punase läraka. Aga kuna ta idee elluviijana kasutab kommidega äraostetud lapsmeest, siis paralleel  poliitikaga ja poliitikutega on kerge tulema. Ja raske minema. Jaan Rekkor teeb sooja halastusteo ja ostab Viire Valdmale igatsetud sinise vannipardi, Viire tegelane on pardi selleks ajaks juba nii usutavalt elusaks mänginud – pardike käib teretamas mänguasjariiuli kõiki muumisid. Ivo Uukkivi ei anna kassile süüa, vaid tinutab. Vastik-vastik-vastik.
Kõige põnevam on oodata, kas unetuse käes vaevlev Kleer Maibaum saab lõpuks sõba silmale. Kaks minu jaoks kõige väekamat repliiki tulebki tema suust: Kui keegi sulle midagi annab, siis sa ju vaatad andja poole, mitte seda, mida sulle antakse. Ja – Ma ei taha näha elavat Jumalat, vaid und.
Teatris on ikka tore käia. Ja kui nii tagantjärele saab heietada, siis annab kurguvalu, mis tuli teatrielamusetuse allaneelamisest, ka nagu järele. Lohutuseks sai eile õhtul näha dokki Steve Reichist, kelle muusikas on askeesi lummav poeesia täiuslik.

Käekirja lugemine

Maasike Maasik. Tempel. Foto: Pelle Kalmo

Maasikese Tempel ehitub piirile, vastandvärvide piirile: tumeroheline tulvab vasakult, punane hõõg vajub paremalt. Taust on kootud varjundirikkalt ja küllastunult. Seda võib tajuda maastikuna, aga ei pruugi, mingit värviga rõhutatud atmosfääriperspektiivi vaibas ei ole, kui selleks mitte pidada toonide vaevumärgatavat helenemist vaiba ülemises osas. Vaipa tekib ilmutuslikku arhitektuuri, ruumilisi viiteid on palju nagu mitme kajaga ruumis. Kompositsioonis on mitu ukseavana tajutavat vormi, millest moodustuvat diagonaali jääb lõpetama taevatrepp. Kesksel kohal on hoone, millel on must portaaliava ja must katus ja madalam punakas katusenelinurk, mille jaotus viitab sellele, et  vaataja, kes ei julge valida pakutud pääseteid Pimedusse ja Heledusse, võib siia jääda trips-traps-trulli mängima. Detailsemaid arhitektuuriviiteid raamib suurem heledam nelinurk, mis hoiab pilgu ja põnevuse keskväljal. Väga ilus vaip, arvan et siia sobib tore sõna – mitmiktaju.

Kuidas Maasikese gobeläänikäekirja lugeda. Kirjade dešifreerimiseks peab ikka olema mingi võrdlusmoment. Mina võrdlesin toetudes oma 90ndatel kootud vaibale Piirikivi ja kohustuslikud trepid, kus ka sulav taust ja mõni ruumilise objektiga toodud valiku-viide...

... ja Ambrogio Lorenzetti maalidele, näiteks sellele:

Maasike Vabaduses

Maasike Maasik Maasika tänavalt teeb näitust Vabaduse platsi Vabaduse galeriis, kus kuraatoriks on Varblane. Maa-maa-maa-vaa-vaa-vaa. Tõele au andes tuleb tunnistada, et Maasike elas Maasikas küll lapsepõlves, aga midagi vemmalvärsilikku on tema loomingus tänapäevani.

Maasikest iseloomustab õpetajana suur kultuurilooline vastutustunne. Meile, tekstiilikatele,  teeb see elu mugavaks, sest kui midagi on erialaloost segane või hämar, siis võib Maasikeselt küsida ja ta vastab põhjalikult ja põnevalt, rääkides juurde taustu ja suhteid. Eile sain aga kunstniku autoriõhtul küsida temalt just neid köögipooleküsimusi.  Küsimused olid ette valmistatud, aga jutt hargnes omasoodu. Kuna teid seal ei olnud, siis räägin ühe killu eilsest teemaarendusest.














Maasike Maasik. Eva.


Võtsin jutuks Maasikese sõbra Tiina Puhkani vaiba, mille kompositsioonis on põgus sarnasus Maasikese Evaga – mõlemas on naine maastikus. Kui vaiba-tiina vestleb oma aia valgete õitega, et kas on ikka ok, kui ta seal veidi rehaga toimetab, siis Maasikese Eva on selgelt maastikuga hüvasti jätmas. Mulle tundus, et ta põgeneb paradiisist, tema kehahoiakus ja näo kahvatuses on allajäämist saatusele, puudest on saanud pigem plahvatuste suits ja apokalüptiline mürin ja madude möire. Kui Tiina koob oma aia üleni omaks (vasakus ülaservas tilluke tool), siis Maasikese Eval pole puudesaluga asja, tema kuldne kleit on lahtimurdunud tükk puudetagusest kollasest välust. Tiina vaibas liigub muutumiste ja uuenemise katkematu voog jõena läbi vaiba, rehaga inimene hoolib maast ja puust rohkem kui ebakindlast sügavusest, tema jääb koju. Tunnen muret, et kuidas ta sinna oma tooli juurde pääseb: ilmselt ronib ta puudeokste abil üle jõe.  Eval on kõik ees – ta peab oma lüüasaamise alla neelama ja olema ise uuenev jõud.
Aga tegelikult selgus, et Maasike kujutas söakat ja iseseisvat Evat, kes sammub otsustavalt kas-või-ilma-aadamata. Ja sõber Marilyn ütles, et Eva on ju tema noorem õde meditsiinitudeng Eva, kes plaanib liituda Kevadtormiga aga ei taha seda oma mehele tunnistada. Sedasi siis.

Tiina Puhkan

Maasikese näitus Päevaraamat - ööraamat on avatud ainult 6. märtsini, nii et kiirustage! Seal on hulgaliselt kummalisi neelukohti, nii et väljute uue inimesena.

Näitus Sada Tallinna Kunstihoones. Paarid

Tallinna Kunstihoone fassaadil on tavaliselt Juhan Raudsepa skulptuurid Töö ja Ilu (1935). Kuna fassaadi remondi tõttu on kered pagendatud, sain oma aknainstallatsioonis küsida: Kus on töö? ja Kus on ilu? Need küsimused saavad Kunstihoones eksponeeritud tekstiilikunstiteostega küllaga vastatud: Siin, siin! Hõiguvad nii Oskar Kallise, Ellen Hanseni, Leesi Ermi ja teiste korüfeede tööd. Aga mis oleks tänapäeval see mõistepaar, mis kunstiga seostub. Kas kus on Mõte ja Lugu? või Probleem ja Kius? või Isiklik ja Avalik?

Tea Tammelaane kujunduses saavad eri ajastutest pärit tekstiilitöödest naabrid, kelle omavahelisest suhtest võib välja lugeda nii mõndagi. Alustuseks on kõrvuti Ellen Hanseni nukuvaibaga Ene Parsi triibukoodid – kui rahvakunst jõuab meieni suveniiride ja rahvarõivaraamatute seelikutriiburibade kaudu, siis on see tuttav ja äratuntav. Aga kui selle ees põrandal on Signe Kivi RUSH 2 – suurendatud lennupagasilipik, siis läheb mõte kohe maailma laialijooksnud eestlastele. Lõbus seos tekib ka teadmisest, et Signel oli mõned aastad tagasi Võimuvaip...ja nüüd siis Porivaip (RUSH 1 oli disain AS Lindströmile). Võim ja pori kuuluvad kokku nagu meri ja tuul.

Suures saalis läheb külastaja läbi metsa: vasakul on Struktuur (Ilme-Anu Neemre puu) ja paremal Tekst (Elna Kaasiku Luulelemmikud). Nii tekstiridade loogika kui ka kõiksugused looduslikud struktuurid on tekstiilikunstnikke ikka inspireerinud, kahju, et näitusele sedaliiki ruumilisi ja installatiivseid töid nii vähe mahtus.

Valdav osa meie tekstiilikunstist on selle näituse põhjal värviline, tasapindne ja nelinurkne. Selle viite kaja on ka näituseplakatil, kus kasutasin Eva Jakovitsi tööd. Eva loodud geniaalsed ihud koosnevad tillukestest värvilistest nõelutud paikadest ja Tea tahtel on üks Eva töö nüüd kõrvuti Elgi Reemetsa Aino Tammega. Väga vahva paar! Siivsalt dekoratiivne ja väljakutsuvalt, impressionismi-viiteliselt paigatult ja julgelt eristuv töö kõrvuti. 

Väga õnnestunud dialoogi peavad maha ka Kaire Tali ja Mari Adamson. MA tööd on mind enamasti külmaks jätnud (võib-olla Sinine muna välja arvatud, aga seda siin pole), aga nüüd, saavad Teed kõrvuti Kaire tulnukatelegi mõistetava igavikulise ekslemisega hoopis teise tähenduse.

Rammusate vaipade riigis jäävad ellu ainult kõige vapramad kangad. Tiina Puhkan tunneb ja armastab VÕSA sama intensiivselt ja sügavalt kui Valdur Mikita. Sinna jääks.

Aet Ollisaare alasti lõimed (Ilmaütlev ja Kaasaütlev) on kõrvuti vanaema Ellen Hanseni Helisemise-kumisemisega. Lapselapse töös on minu kõrvale arusaadavam rütm ja resonants. Maasike Maasiku maastikus on igatsuse ja püüdmatuse ülevust rohkem kui kõrvalolevas Leesi Ermi sinilinnus. Eva Mustoneni pisikeses valges töös on ohvri ja rituaalitaju enam kui Katrin Pere monumentaalsetes nõelapistetes.

Tarmo Mäesalu hullumeelselt suur silmuskudum hüüab keset suurt saali TÖÖILU! nii, et vaataja nõtkub käsitöö väe all. Näitusel lahkujat piidleb Kaja Toomingu teose lapsesilm läbi rebenenud kanga ja garderoobis on Keret Altpere kogunud ühes Prantsusmaa kogukonnas tekstiilseid mälestusnööpe. Tekstiil eraldab ja ühendab.

Käisin kuulamas, kuidas Peeter Kuutma tegi reedest näituse ringkäiku: kõige rohkem puudutas tema lugu, et Adamson-Ericu vapilõvidega seinakate Kadrioru lossi oli ühes teises ajas lõigutud põrandakaltsudeks. Kujundid võivad saada saatuslikuks...

Picassost Warholini, kangad Londoni tekstiilimuuseumis

Must vihm

ETDMis on see kuulus Kaamos, dramaatiline, puu-luukered laes ja steam-punk-konstrui liigutamas mõnda keha üles-alla. Tekkis tunne, et see on selline kinnikasvanud järv, kus veetaimede vahel pead hinge kinni pidades loovima. Tahaks neid juurikaid näha alasti, võibolla isegi ilma tekstiilideta, võis siis jätaks mõned, kus oli kujundusega võrreldes sama annus draamat. Viimsepäeva marionetiteater.

Marilyni fotod Marit Ilisoni installatsioonist.

HOPis on Marit Ilisoni Teine. Galeriisse on ehitatud musta vihma tahukas, kust saab läbi minna. Vihm on niidid laest. Läbiminek nõuab ettevalmistusi: võtke jalanõud ja riided ära, öeldi. Küll mitte kõik. ehkki see oleks väga tore ilmselt juhtida paljas ihu läbi selle hapra olekuga installatsiooni. Esimene samm oli hirmuga koos, klaustrofoob minus tegi juba suu virilalt lahti, huvitav suletud õhuruumi kogemus, tahtmine pead kuklasse ajada, et hingata. Siis oli rõõm, lähed ruumist läbi ja saad silituse osaliseks, ruum puudutab sind kohalolijaks. Vaese mehe Rain Room . Väga tore teispoolsuse kogemus, tuleb tunnistada. Siis istusime veel aknalaual ja lobisesime saalivalvuriga, mul oli natuke tunne nagu peale sauna: oled läbinud teistmoodi oleku ja siis taastud, ei taha kohe välja minna. Mulle meeldib selline kunst väga, tuleb tunnistada.

Paabeli torn

Sünnipäevakingiks sain veel Johannes Gutslaffi piiblitõlke 1647-1657, Sutropi ja Uusküla Värvinimede raamatu ja piletid Paabeli torni (saalis oli Sutrop vist ka). Ausalt öeldes pole ma Vene teatris teatrietendusel kunagi käinudki. Võtsime igaks juhuks kõrvaklapid ka, äkki ei saa midagi aru. Piletid olid rõdul, aga lava oligi ehitatud peaaegu rõdu  kõrgusele. Gutslaff kirjeldab seda Paabeli rahva unistust taevani ulatuvast tornist sedasi:
Ninck nemmat ütlesit: wötkem kette, tegkem meille ütte lihna, ninck ütte tohrni, kenck päh harrj putke taiwa sisse; ninck tegkem hennelle ütte nimme; echk meije sahme weljalaotut ülle keicke mahIlma.
Teatris mängiti siis tellingutel. See interjöör on seal teatavasti tore rammus tort ja lava siis selline metalltorudest, putke taiwa sisse. Etenduses meeldisid mulle need kohad, kus tekitati helipilv. Esimene neist oli sulgpallimäng. Kujutlege: sulgpallimäng tellingutel. Alguses tuli mees, kes püüdis palli lüüa laeni (taiwa sisse), siis nad kõksisid koos naisterahvaga, vaikses täissaalis sulgpalli heliline plõnn...plõnn...plõnn. Teine helipilv oli tellingutorudel musitseeritud SUUR TININ, osales terve trupp, ja kolmas oli häälteüminaga tekitatud pilv.
Näidend koosneb väikestest kahe inimese vahelistest stseenidest (enamasti kurbnaljakad). Vahel on ühe asemel kass. Suhtekolmnurgd aimdusid telefonihelinast või võõrast lõhnast või kohale lohistatud armukese surnukehast või kuumaõhupalli kestast, mida mees andunud armastusega kokku pakkis.
See, mis mulle ei meeldinud, oli Lavastaja liin Autoriga, see oli esitatud skaibi-suhtlusena ja mõjus küllaltki tühja olmelise närveldamisena. Ja ma ei arva hästi, kui lavastaja ütleb vähemalt kümme korda, et inimesed on kõik üksi ja Paabeli tornid nagu ma muidu aru ei saaks.
Kõrvaklapist kostev veidi hirmunud vene neiu sünkroontõlge oli väga tore, harmoneerus etenduse nukrate monoloogidega väga hästi.
Paabelil on veel järjed tulemas, teiste lavastajate lood samal teemal.

Teatrist väljudes tabas Marilyni kaamera sellise vaate Vabadussambale ja tumedale pilvele. Aga platsi treppidel hõikusid inimesed Eesti-Bulgaaria korvpallimängule ekraani vahendusel kaasa elades.

Kuidas vaatasin Vaipa

Maasike Maasik.

Uisuväli

Õpetaja ja Sõber Maasike kinkis mulle eile imelise üksildase uisutajaga vaiba. Olen seda nüüd endasse settida lasknud ja vaibaga tutvunud. Minuga rääkis see nii.
Uisutamine toimub kindlasti MEREjääl, see pole mingi kunstjää, vaid ehtne asi, paremal on kaljused kaldad, jää alt kumavad karid ja kivid ja kalad. Uisud on helendavale jääle jätnud kuuldavad kraapsud, kriimud ja jutid, karmid sõnad, mis kunagi sulavad nähtamatuks. Valged täpid on kohe-kohe saabuva talve esimesed räitsakad, või lepitussõnum. Jääle kukkumine on, teadagi, eriti valus. Vaibas on suure iseenesliku helenduse ja sisemise sära kuma ja üksildasse olemisse sulgunud koonduja. Sellesse jäässe võib jäädagi, uiskudetagi.
Ristkülikute – vaibaserv...raam...uisutaja-väli – koondumiskohas seisab väike Plika, kes mängib omas kujutluses maailmameistrit... või Kristus, kes suhtleb oma Isaga... või Dirigent, kes juhib Helisid... või Suletutiga Indiaanlane, kes liigub veretäpilises rüüs Ülailma... või Uisutaja, kes kallistab Valget Ust.
Sedasi siis.

Hundiseeria

Hundiseeriast sai valmis neljas vaip. Dramaatilisele kujundile vaatamata, mitte viimane. Septembrikuisele näitusele Pärnus peaks jõudma vähemalt viis sellest. Tegime Loovalal  asjakohase pildi: Marilyn kuivnõelaga, mina kahvliga, mis gobeläänikuduja põhiline tööriist.
Kuidas koostöö käib? Marilyn trükib üle koridori asuvas graafikastuudios. Mina käin vahtimas ja kraban endale need tööd, mis vaibaks tunduvad tahtvat. See "tunduvad tahtvat" tähendab, et otsin pilte, kus on 1) ilmekas siluett, 2) mitu tegelast, kelle vahel midagi toimub. Seeria tuleb suhteliselt värvivaene, üks tegelane on kindlasti ka läikiv pael, mis leiab endale tähendusrikkaid avaldumisviise igas vaibas (juustes, kohvitassis, mänguväljakus, kehas). Koon vist kiiresti: keskmiselt läheb ruutmeetri peale 40-45 töötundi. Marilyn minu vaibakudumisse ei sekku, mõne näpunäite saan: näiteks selle hundi juures ütles ta: Hunt võiks olla pehme, nagu kasukas. Mina tegin tüdrukust külma ja läikiva, ühtpidi on see hundi kujutluspilt, kuidas ta õgib hõbepaberis valget šokolaadiplikatahvlit. Või teistpidi vaadates on see külmetava lapse mõte suurest pehmest kasukast. Ma ei tea veel, mis töö nimeks tuleb. Kuidagi kummitab vanaema Mammi: MaŽööŽuÄä.

Kõrvalnähud

Kultuurikatlast mere poole jääval pliidiraual on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. Käisime seal vaatamas näitust Kõrvalnähud. Kõige suurema emotsiooni saab majast endast: välisseina pidi jooksvast trepist üles sammudes tekib see õudusunenäoliste alt tühjade treppide tunne. Ja siis on seal üks järsult langeva põrandaga kinosaal. See olek, mis ihus tekib, kui pead astuma pimedasse ruumi, mis sind pääsmatult kuhugi alla tirib, nagu kehtiks seal muutliku suunaga gravitatsioon. Paar meetrit allpool on ikka ka mõned istumiskohad, aga neist polnud päästjat, ikka tekkis tunne, et midagi kõigub. Ühendatud "Hirmu tuba" ja "Kellukeste rada" enne käimapanemist – kelle lapsepõlve kuulus Tšehhi lõbustuspark, said siinkohal aru, mida ma mõtlen.

Näitus ise on armas ja taltsas, soovitan soojalt Kultuurikilomeetril pedaalijatele ja jalutajatele. Pliiatsiteritamiseteos (Alexandra Galkina. Dünaamiline konstruktsioon) näiteks on geniaalne kõikide edasilükatud tegevuste sümbol. Järjest täiustada oma töövahendit, veel mitte pole see joonistamiseks valmis, veel pöörlen siin tera läheduses, muutun järjest täiuslikumaks. Ilutulestik.
Sama autor on teinud Tallinnas ka töö Frotaažid. Kribinud grafiidikoopiaid riigiasutuste siltidelt. Oleks tahtnud näha või lugeda, kui mitu korda turvamees välja ilmus selle protsessi juures ja mis ta siis mõtles või ütles.

Serge Comte. Hiinlased. Materjaliks triigitud pärlid. Helmehaldjate kireuni! Mõtteseos tekkis sellise tribüünikunstiga, kus publik maskeerib end pikseliteks, et moodustuks Suure Juhi portree.

Samas ruumis hiinlastega on seline pitsiline ehitusplokipaar. Fabrice Croux. Standardmudel. Tagumine sein vaatab varjamatu kadedusega: Tellised otsivad superstaari.

Trepiastmed on Post-it paberitega ääristatud (Stephane Deplan). Muidu igakeelsed, aga kõige ülemisel on tõdemus: Mul oli hea mõte, kuid KEEGI OLI SAMA.

Koju kaasa võtke kindlasti ka näituseteemaline töövihik, seal on lehekülgi, mida saab ise täita. Selles töövihikus on leht pealkirjaga Kõrvalsaadused. Isetäitmiseks on valge ruum ja all on kaks küsimust: Kas peamise kõrvale jääb alati ebaoluline? ja Kas sa oled avastanud kunagi, et oled kogemata, tahtmatult ja ettekavatsemata midagi olulist või ilusat teinud? Esimesele küsimusele vastates mõtlen sellele, kuidas praeleemest tehakse kaste. Kuidas see praekõrvaline küpsetamise kõrvalsaadus võib olla üliintensiivne kokkuvõte rakendatud maitseainetest ja kuumuse mõjust küpsetatavale. Aga teises küsimuses jään pidama sõnadele oluline või ilus. Kas üks välistab teist või on üks võimalik ilma teiseta? Või siis tagurpidi küsides: Kas on võimalik tahtlikult teha midagi ebaolulist? Tahtmine juba määribki selle õndsalt ebaolulise täiega ära. Moosiste näppudega püüda tubast päikeselaiku päästa.

EKKMi ülemise korruse akna taga on rohelised pihlakakobarad.