Wednesday 28 August 2013

Kuidas vaatasin Vaipa



Maasike Maasik.
Uisuväli

Õpetaja ja Sõber Maasike kinkis mulle eile imelise üksildase uisutajaga vaiba. Olen seda nüüd endasse settida lasknud ja vaibaga tutvunud. Minuga rääkis see nii.
Uisutamine toimub kindlasti MEREjääl, see pole mingi kunstjää, vaid ehtne asi, paremal on kaljused kaldad, jää alt kumavad karid ja kivid ja kalad. Uisud on helendavale jääle jätnud kuuldavad kraapsud, kriimud ja jutid, karmid sõnad, mis kunagi sulavad nähtamatuks. Valged täpid on kohe-kohe saabuva talve esimesed räitsakad, või lepitussõnum. Jääle kukkumine on, teadagi, eriti valus. Vaibas on suure iseenesliku helenduse ja sisemise sära kuma ja üksildasse olemisse sulgunud koonduja. Sellesse jäässe võib jäädagi, uiskudetagi.
Ristkülikute – vaibaserv...raam...uisutaja-väli – koondumiskohas seisab väike Plika, kes mängib omas kujutluses maailmameistrit... või Kristus, kes suhtleb oma Isaga... või Dirigent, kes juhib Helisid... või Suletutiga Indiaanlane, kes liigub veretäpilises rüüs Ülailma... või Uisutaja, kes kallistab Valget Ust.
Sedasi siis.

No comments:

Post a Comment