Maasikest iseloomustab õpetajana suur kultuurilooline vastutustunne. Meile, tekstiilikatele, teeb see elu mugavaks, sest kui midagi on erialaloost segane või hämar, siis võib Maasikeselt küsida ja ta vastab põhjalikult ja põnevalt, rääkides juurde taustu ja suhteid. Eile sain aga kunstniku autoriõhtul küsida temalt just neid köögipooleküsimusi. Küsimused olid ette valmistatud, aga jutt hargnes omasoodu. Kuna teid seal ei olnud, siis räägin ühe killu eilsest teemaarendusest.
.jpg)
Maasike Maasik. Eva.
Võtsin jutuks Maasikese sõbra Tiina Puhkani vaiba, mille kompositsioonis on põgus sarnasus Maasikese Evaga – mõlemas on naine maastikus. Kui vaiba-tiina vestleb oma aia valgete õitega, et kas on ikka ok, kui ta seal veidi rehaga toimetab, siis Maasikese Eva on selgelt maastikuga hüvasti jätmas. Mulle tundus, et ta põgeneb paradiisist, tema kehahoiakus ja näo kahvatuses on allajäämist saatusele, puudest on saanud pigem plahvatuste suits ja apokalüptiline mürin ja madude möire. Kui Tiina koob oma aia üleni omaks (vasakus ülaservas tilluke tool), siis Maasikese Eval pole puudesaluga asja, tema kuldne kleit on lahtimurdunud tükk puudetagusest kollasest välust. Tiina vaibas liigub muutumiste ja uuenemise katkematu voog jõena läbi vaiba, rehaga inimene hoolib maast ja puust rohkem kui ebakindlast sügavusest, tema jääb koju. Tunnen muret, et kuidas ta sinna oma tooli juurde pääseb: ilmselt ronib ta puudeokste abil üle jõe. Eval on kõik ees – ta peab oma lüüasaamise alla neelama ja olema ise uuenev jõud.
Aga tegelikult selgus, et Maasike kujutas söakat ja iseseisvat Evat, kes sammub otsustavalt kas-või-ilma-aadamata. Ja sõber Marilyn ütles, et Eva on ju tema noorem õde meditsiinitudeng Eva, kes plaanib liituda Kevadtormiga aga ei taha seda oma mehele tunnistada. Sedasi siis.
.jpg)
Tiina Puhkan
Maasikese näitus Päevaraamat - ööraamat on avatud ainult 6. märtsini, nii et kiirustage! Seal on hulgaliselt kummalisi neelukohti, nii et väljute uue inimesena.
No comments:
Post a Comment