Friday 12 August 2016

Kõrvenõgesed ja ohakad

Eesti Päevalehe ja Disainiöö festivali koostöös hakkab EP kultuuriküljel ilmuma iganädalane sari "Disainiööbik", kus Eesti disainerid tutvustavad oma loomispõhimõtteid.
Minu laksutamine ilmus eilses Päevalehes.
(Foto: Marilyn Piirsalu)



Terviseraja kõrval rõõmsalt elujõulistes kõrvenõgese ja ohakapuhmades tunglevad päevapaabusilmad. Lennul kirsipruunid tiivulised, peatudes välgutavad oma silmi.  Liblikas muneb 500 muna korraga, röövik pugib, nukkub pea alaspidi, liblikana lendab augustist septembrini, talvitub valmikuna. „Teostamata jäänud idee pole midagi väärt,“ nii kuulen oma häält kuulutamas Velise rahvamajas pika laua taha kogunenud kangakudujatele. Kohe hakkab mul salamisi hale nendest lennuvõimeliseks arenemata ideedest, viiesajast ideemunakesest, sajajalgsest koleisukast röövikust, mediteerimisrahusse sulgunud nukust. Teemaks on leiutamine, laiemalt suhe päritud oskustesse ja vahenditesse – kui palju neis sobib kahelda? Tean, et meie vanaisal Jaani talu Juhanil oli esimesena oma talus elekter ja endaehitatud linapeksumasin: see kõlab nagu sobilik leiutajageen. Aga teisalt rääkis isa, et vanaisa oli karm ja tõsine mees, võis vennakeste männikoorevestmist kõrvalt jälgida ja öelda hukkamõistvalt: „Ei sest tule midagi!“ Huvitav, kas vanaisa ütleb seda minu teostamata-idee-pole-midagi-väärt-hääletooniga?
Minu kirg on tekstiilitöövahendid. Leiutajana tean, et idee sünnib teadvustatud probleemist, mingi puudusena tajutav omadus, mis kütkestab oma hääletu pikaealisusega, „seda on alati nii tehtud,“ öeldakse. Muidugi suudan aru saada harrastajast, kelle jaoks traditsioonilise tegevuse lumm on sama magus kui värskeltniidetud hein või aeganõudvad monotoonsed tööd rituaalimõõtu võit nüüdisaja tempode üle. Aga otsimine on mõnus.
Kangas ristlevad lõim ja kude. Kangastelgedel on suga nagu suur ühtlaste piivahedega kamm, mis määrab lõimelõngade tiheduse. Mina tahan kudumise käigus muuta kanga tihedust ja tahan, et kudujal oleks vaja ainult ühte suga, mitte mitut eri tihedusega tööriista nagu praegu. See on probleem.
Siis on vaja valgete lehtedega märkmikku, pikki bussisõite sirgeldades ja magades, ikka nii kihiti: liigud, magad ja joonistad. Või sõidad rattaga (ratas on käikudeta, möödunud sajandi 80ndatest – mina väärtustan ka vana), lased hommikusel metsal, või merel olla see valgete lehtedega märkmik. Oma aja luksus. 500 ideekübet mööda tuttavat maastikku laiali laotatud. Siis tuleb inimestega rääkida, küsida, kas nendel on ka selline mõte tekkinud, guugeldada nii ja teistpidi. Kaasamõtlevate inimestega, kes soovitavalt on mõne teise eriala esindajad, arutada ja joonistada. Ohh, mis magus ja põnev! Väldi tegelasi, kes ütlevad: ei sest tule midagi! Naudi kõrvenõgeseid ja ohakaid! Oma ideed kaitstes, selguvad kitsaskohad. Olen nagu regilaulik: sõnastan ühte ideed mitut moodi.
Kui sobivat või sarnast lahendust pole, ehitan ise valmis. Käepärasest kolast ja tränast. Ehitan oma reguleeritava tihedusega kangasoa ja saagu nimeks: RailReed. Kasutan rattakodaraid, toruklambreid – väga steampunk. Ma arvan, et see on toote röövikufaas: kole, karvane, ablas ja palju rohkemate jalgadega kui lõpuks tarvis.  Kasutan seda endaehitatud tööriista, koon telgedel, jagan tulemusi, jagan, jagan, jagan. Youtube´i video, foorumitesse pildid. Saame tihedust muuta, saame lõimegruppe pöörata ja palmitseda. Skandinaavia suurim kudumisajakiri teeb loo. Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid Juula Pärdi ja Marta Tuulberg koovad logiseva ja osaliselt teibitud tööriistaga imelisi tekstiile. Rõivadisainer Anneli Arro disainib kangastest jakid, graafik Marilyn Piirsalu ideetab fotoseeria, riputame üles. Fantastic! What a brilliant idea! Where can I buy RailReed? Osaleme vahval ettevõtluskonkursil Ajujaht, jõuame 300 kandidaadi hulgas lõpuks seitsme parima hulka, aga auhinnarahad lähevad meie vaprast tiimist siiski mööda. Olen võlgades ja süümepiinades.
Siis tuleb vahet pidada, pakkida idee kokku pea alaspidi kõlkuma. Sellest faasist sõltub samamoodi tulevase idee lennuvõime. Aga väljalendu ennustada on keeruline. Enamasti sõltub see, kas õnnestub kujundus- või koolitustasudest midagi idee tootestamiseks eraldada. Väga nišitoode, investoreid pole loota. Elame askeetlikult. Proovin välismaiste erialaajakirjade hurraale ja Inglismaa ja Soome ülikoolide RailReedi tellimustele toetudes saada Ela ja sära stipendiumi, et leiutist edendada. Tagasi lükatud, taas kord. „Ei sest tule midagi,“ ütleb Kulka.
Õnneks ostavad ka Eesti haridusasutused mõned RailReedid. Augusti lõpus tulevad inimesed Soomest ja Saksast, Iisraelist ja Leedust minu teljeteemalisi leiutisi testima, Korraldame Tartu Kõrgemas Kunstikoolis workshopi Hacked Tradition. Sellesse usun: kasutajakogemusse ja idee jagamisest sündinud energiasse.

Velise rahvamaja pika laua taga arutavad Eeva-Liisa Kriisi korraldatud kangakudujate suvekooli osalejad juba kas hambatehnikutel ei leiduks vajaliku kvaliteediga traati, mida soa ehitusel kasutada. Jess! Ma olen neid nakatanud! Ahelreaktsiooni vägi plahvatab kui päevapaabusilmade pilv. 

Saturday 4 June 2016

Kompositsioonist ja joonistamisest

Hindamine Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonnas. Millest siis räägitakse, kui teemaks on kompositsioon? Kuigi neid printsiipe endagi juhendatud ainetes ikka käsitlen, tekib ikka tunne, et üleütlemine tuleb kasuks. Endalegi.

Tekstiilitudengite üheks joonistusülesandeks oli käia Hiinalinnas ja joonistada postkaarte. Daatšade kummastav maailm, omaette riik, pisut hirmutav, asjade kokkuklapitamine elamuteks. Laga. Elu. Aiad. Tabalukud. Hoiatussildid. Kasvumajad. Tänu tekstiilitudeng Mariisale, kes keskkonnana, kus  urban sketching-ut harjutada, pakkus just selle Tartu osa. Ka teistel autoritel oli see ülesanne hästi õnnestunud, lihtsalt Marianne töödest oli mul praegu pilt kasutada.

Siin on Marianne kaardid. Teostatud on heleda markeriga mustal paberil. Minuarust on need vaheldusrikkalt kujutatud, vaimukalt kadreeritud.


Millel kompositsioon põhineb? 

Esiteks, vaatepunkti valikul, kas horisont jääb pildipinda või mitte. Mariann on liikunud enamasti pilguga maas. "Detaile on kergem visandada," ütles ta.
Kujutava ja abstraktse kahekõnel. Silm leiab kalapea, aiajupi, majakese, taarakasti. Detailid markeerivad olustikku.
Tiheduste kolmkõla: siin on must paberipind, joontega kirjatud alad, valge pind. Mõnes on must ja valge pindalalt viigis, mõnes ruulib valge, mõnes must.
Joonte dünaamika. Kompositsioonipinna serva-suunalistel joontel (majake ülemises reas keskel või selle all aed) ja nende markeeritud ristkülikutel on omadus võimendada pildiservade suhtest tekkinud mõju. Seal aga on oht igavusele või suletusele. Oma visandites kasutab autor puude ja okste vertikaale tekitades esi- ja tagaplaani. Minu silmale tunduvad ägedad ka teeradade diagonaalid kahes visandis.
Tihedus-hõredus. Sarnase tihedusega pindadest moodustab vaataja silm gruppe ja ansambleid: Esimese visandi horisontaaltriipude saarekesed, diagonaalruudulised pinnad teisal, rohumaad ja lehemaad.

Visandid annavad tunnistust kompositsioonitajust, mis küll ei pruugi lähtuda kaalutlusest või isegi teadvustamisest, joonistajatel tuleb see kusagilt ihusoppidest. Arvan, et Valdur Mikita, kui ta räägib mitmiktajust räägib ka sellest, kuidas joonistaja vaatab maailma, enne kui ühtki joont paberile paneb. Vaatame Üleni, tajume seda, mida hakkame joonistama, mitte ainult silmadega vaid ka küünarnukkide ja põlvedega, naha ja karvadega. Mingem joonistama!





Wednesday 18 May 2016

Sidin

Pükstes on augud, tuleb tunnistada. Täna oli humana poodides ühe euro päev. Läksin Järveotsa Humanasse õhtul, poes oli kümmekond inimest, võib-olla rohkem. Äkki sain teadlikuks helipilvest, mis tekib kui inimesed vaikides liigutavad riidepuid metallist alustel, tihe pilv selliseid kriuksuvaid helisid, mingi linnuparve tekitatud heli. Mõtlesin, et seda võiks lindistada, mul on selline lindistaja, millega ma linnuhääli õpin. Inimesed olid vaiksed, erilist hasarti ega jahikirge polnud tunda, tegid vaikselt oma valikuid. Võtsin kaks asja ja seisin kabiini järjekorda ja kuulasin seda vidistamist. siis hakkas äkki imelik, et tahan proovida, kas need üheeurosed riided mulle sobivad. Et see odavus, millega riideid selga saada tuleb kuidagi pühitseda ebamugavate minutitega järjekorras ja lahtiriietamisega kitsas kabiinis, ja veel kiirustades kindlasti, et mitte hakata tajuma järjekorras ootavate inimeste vagurat vaeva. Maksin ja tulin ära.
Aga miks ma sellest nüüd õhtul kirjutan? Eks selle pärast, et taaskasutusriietel on mingi spetsiifiline lõhn, mulle tundub, et see on siin.