Saturday 29 June 2013

Möbleerin ka


Kas mäletate seda kohta Meisterdetektiiv Blomkvistist, kui pagaritütar Eva-Lotta ootab teisi Valge Roosi vapraid sõdalasi mahajäetud majas ja "möbleerib" - mängib kodu. Järgneb stseen, kus ta tunneb ära mõrvari. See helguse ja hirmu piirjoon avaldas mulle lapsepõlves sügavat mõju.

Täna suundusime vaatama mulle tuttavarmsate inimeste näitust HOPis, aga kuna elu on hetkel selline, et enamus päevast on jagatud matemaatiliselt mitme kuklassehingava tähtaja vahel, siis tuli tahtmine vaadata joostes ära ka teised teelejäävad näitused ja märgata võimalusi.

1. klõps. Lillemüüja vabaka veerel, kes moodustas tüdinud ilmel valgetest karikakardest ja sinistest rukkililledest ilusaid kimpe. Hind juba ootas.

2. klõps. Nurgagaleriis oli liikumatu kaameraga võetud video rannast, kus peategelane on tõusuvee lähenev piir, rannas kõnnivad väike mees ja naine, nende järel jooksevad veel väiksemad tüdrukud, ootamatult jalutab üle kaadri vasakult paremale metalliotsijaga mees. See mees on suur. Perekond on väike. Meri läheneb, aga kahjuks tõusulaine kaamerani ei jõua, enne saab 1,14 min otsa.

3. Klõps. Kunstihoone galeriis on Jass Kaselaane näitus. Esimese toa täidab totaalne ülbe must masin, liputasin talle saba, masinad ja veidrad konstruktsioonid tekitavad minus siirast heameelt. Tagumises toas on veel totaalsem must sein, mis on ilmselt tehtud tõrvaga, kunagi kuum, nüüd hangunud mateeria, ja ähvardava olekuga müra. Toomas Paul ütles ööülikoolis kellegi mõtte: Kristus oli välk, aga mürin alles hakkab meieni jõudma. Ruum on hämar, kahest ukseavast ulatub veidi valgust, mis siis vaataja liikumisel maali ees paljastab mustast maalist igasuguseid huvitavaid asju: oleks kui kinnikleebitud uksed ja muud saladuslikud asjad. Kaaslane M. ütleb oma mõtte: Allveelaev. Mulle meeldiks tükk aega käia edasi-tagasi selle maali ees. Kuni kapten Nemo ennast avaldab. 


4. Klõps. Vabadusristi otsas istub vares. Vist lind.

5. Klõps. Kimmo Metsäranta fotod Linnagaleriis. Mõned sugestiivsed mustad kaadrid ootusest, paari sentimeetri jagu puudeladvakontuure, lubab pimeduse metsaks tõlkida. Saalivalvur läheb õue telefoniga rääkima, et mitte vaatamist segada? Proff.

6. Klõps. Raamatukois lehitsen metallitööalaseid trükiseid. Ühe 50ndate raamatu tiitellehele on ilmselt eelmise omaniku vanainimesekäsi kirjutanud resolutsiooni: Liiga palju kommunismi! Meenub, et minu isa tavatses vanastpeast ka ajalehtede servale kirjutada, mis ta artiklist arvab.


7. Klõps. Draakonis Elkeni näitusel on nagu ikka Elkeni puhul: liiga palju maale. Ruumis on installeeritud lammutusjäägid, aga need on paigutatud ebaloomulikult siivsalt, et mitte ette ei jääks. Elus lammutusjäägid käituvad ülbemalt. Tagumises nurgas vahib pragunenud kipskoer üksisilmi midagi ühel maalil.

8. Klõps. Hobusepeas pühivad akent seestpoolt kaks kojameest, vaevatud kummikriuks saadab nende mõttetut tegutsemist, püüan kujutleda kuidas see teos välja näeks, kui väljas kallaks sadada... Keldris hüppan raudnisade otsas teoses, mis kutsub: Astu miinile! Kaks korda õnnestub tekitada plahvatus, mida siis näeb ekraanil.

9. Näitus Kolmekesi HOPis. Minu jaoks on neid kolmikuid üheskoos liiga palju. Nagu kuulaks pealt väikeste roosade tüdrukute vada, kui nad kodu või printsesse mängivad. Värvilisus väheneb galeriis tööst-töösse päripäeva: piiramatu värvisadu.....raamitud, ridarealt kasvatatud värv....neeldub lõpuks titetaldade värvitäppi.
Aga siis äkki! tunnen nende Nähtamatute Laste kohalolekut, nende laste, kes on eelmiste purunenud suhete viljad, keda pole kunagi pühapiltidesse kaasatud ja tunnen liigutust. Leian võimaluse möbleerida. Siiri  ülimeisterlik paadisillaromantika, mida raamib rammus astmeline raam ja kus vaimuhaigete joonistustest tuttav intensiivne päikeseketas sobiks nii klõpsu 2. (selle rannavideoga paari), aga võibolla veelgi huvitavam kooslus tekiks, kui see oleks eksponeeritud Kaselaane musta tõrvaseina vastas. Mari töö tõstan Draakonisse, kust ma olen koristanud Elkeni maalid, aga jätnud lammutusjäägid, mille monokroomsus sobiks Mari söejoonistustega, Elkeni koer saaks ka loa jääda. Ja Christeli töö viiks samasse ruumi selle miiniväljamänguga Hobusepeast. Ootamatu plahvatuse mürin koos Unistusliku värviplahvatusega.
Autorid ise räägivad sellest näitusest huvitavalt Klassikaraadios

10. Klõps. Viru kaubanduskeskuses kuulsime ülakorruselt kostmas mingit põnevat musikaalset heli: rütmiline, kõlisev, tugev, pidev: turvainimene lüpsis parkimisautomaati müntidest. Kunst on kõikjal.

Tuesday 18 June 2013

Mõterjal


Sügisesele näitusele Pärnu muuseumi värsketes avarates saalides plaanime soomusvildipahvakut (nagu pildil) ja puule joonistatud ja projitseeritud kedagit ja midagit. Tund aega tagasi tegelesime Loovalal näitusenimesünnitamisega. Mina nõudsin, et nimes oleks miskisugune vastuolu: nagu Rammus askees. Ja Marilyn, kes on graafik, leiutas hetkega ülimalt sobiva sõna: MÕTERJAL. Ma olen sellest sõnast täiega puudust tundnud! On ju tüütu see sunnitud hapu ilme, mis kaasneb sõnaga tarbekunstnik, nagu tõrguks närimast pisut juba puitunud rabarberivart. Aga MÕTERJAL, MÕTERIALIST. Kohe on selge, et keegi on kirega ja häbitundeta materjalis mõtlev inimene!

Saturday 15 June 2013

Disainer X ei sünnita

Eile oli Tartus Tartu Kõrgema Kunstikooli korraldatud disainiteemaline arutelu, kus osalesid lõputööde hindamiskomisjonist Tõnis Vellamaa, Juha Laurikainen ja Asko Künnap ja juurdekutsututest Monika Järg, Jaak Roosi ja ma. Nagu mu eelmistestki postitustest näha, proovisin ennast juba varakult disainilainele häälestada, et vinges seltskonnas mitte häbisse jääda. Ehkki see, et Õhtulehes oli minu pilt koos vilditud jänestega ja allkirjas disainer, kõneleb ju oma keelt sellest, mis disaini-sõnaga on toimunud – disainer on peenem olla kui käsitööline, aga tarbekunstnik on juba sõimusõna.
Tegelikult oli huvitav kuulata, kuidas inimesed rääkisid disaineri elust. Asko K. kõneles oma reklaamifirma tegemistest ja lauamängudest. Hakkasin ka teiste kõnelejate poolt öeldut asetama kujuteldavasse lauamängu, mile nimi võiks olla Disainer X ei sünnita. Mängima peaks meeskondades. Täringuid on kolm: Klient, Olud, Tootja.
Klienditäringu tahkudel on hoiakud: RahaVähe, RuttuVaja, KoleIlus, NaabristParem, VabadKäed, PeidusPool.
Olu-tärigul on SügavMasu, TurgOnTäis, EL-TugiPakett, PoliitikPeos, PalkÜmbrikus, SoomeTööle.
Tootja-vürhvel peidab endas tahke Allhangud, Turukunn, KiireltKorda, Orjatöö, TeadaTegija, Susser-Vusser, SedaEiSaaTeha.
Mängijad veeretavad täringuid ja saavad võimaluse disaineri elukaarel sammukesi võtta. Mänguväljakul on ruute, mis sunnivad viskekordi vahele jätma. Vestlusest tuli välja, et disaineri komistuskivideks on IseTean, Tummsuu, KlientOnLoll, MindEiHinnata, KoheKuulsaks, NõmeTöö, VastutusHirmutab, KellaEiTunne, KardanEksida. Ja edasi aitab KiireReageering, ValdanTeemat, KuulanMärkanÕpin, VaimustunPiirangutest, Vastupidavus, OlenKliendiKingades, VäärtustanKogemust, KeskendunOlulisele, KasutanTäislauseid, TegijalJuhtub.

Tartu Trükimuuseum ja Lemmit Kaplinski teevad linna peal ekskursioone kasutult seisvatesse hoonetesse, kujutlusmängides-provotseerides: Kui siin oleks kultuuritehas. Kogukonna vajaduste ja võimaluste märkamise oskus ja tegutsemine – disainerile vägev väljakutse, kas pole! Kuidagi sätiks sellegi suuna sinna lauamängu...

Wednesday 12 June 2013

Disainikuuldemäng

Kuulasin ühte lahedat asja: disainiguru Charles Eames vastab 1972. aastal disainiteemalistele küsimustele. Kuulake teiegi, kui on 5 minutit aega. Lahus sellest, et nii küsimused kui vastused on väga ajatud ja vastused arukad ja loogilised, tasub seda kunstiteost uurida ka vormilisest küljest. Seal on Küsiv Naine ja Vastav Mees. Naine küsib prantsuse aktsendiga nagu tegelane seriaalist Allo! Allo! Mees vastab dotseeriva Ameerika isandana. Naise küsimused on subtiitrites üle korratud, mehe vastused mitte. Imeliku tunde tekitab see, et oleks nagu intervjuu, aga küsija vist vastuseid ei kuule, viibib teises ajas ja ruumis.
Kogu klipp mõjub kui keeleõppevideo. Tundub, et kohe-kohe ütleb Eames: Now listen and repeat after me: DE-SIGN. DE-SIGN. Küsimuste-vastuste taustaks jooksevad pildid, aga mul tekkis hoopis kujutluspilt, et tegu on sellise kõhurääkimisshowga, kus nukk küsib ja  nukujuht vastab. Nukk on Tähesõdade Yoda nägu.1972. aasta mina (teine bee klass, sinine pihikseelik ja roheline pluus) istub ebamugava tabureti peal ja vaatab kord küsija, kord vastaja suunas.

Tuesday 11 June 2013

Naksitrallid ja disain

Kirjandusest leiab ikka abi: võtame Naksitrallid. Sammalhabe on ökodisaini esindaja, kõik peab olema tasakaalus ja soovitavalt kohalik: "pohlad mu habemes hakkavad valmima". Kingpool on re-disainija – mõelge mida ta tegi oma kingadega – ergonoomiline kallak. Kingpoolele oli omane eseme fetišeerimine: see suhe, mis tal oli oma puust hiirekesega, oli väga kirglik. Muhv oli kunstnikuhing, need endale saadetud kirjad sümboliseerivad sellist ebadisainerlikku hoiakut – olen ise sihtgrupp. Ja tema autoga oli mingi värk, ehkki "kõik oli olemas", töötas vist keeduspiraal siis, kui auto sõitis, ja külmkapp siis, kui auto oli pargitud...
Kui nii mõelda, siis Kingpoole tegelaskujus on kõige rohkem kokkupuutepunkte disainiga, mis on käsitöö + lugudevestmine + propaganda + tehniline leidlikkus rakendatuna probleemide lahendamise vankri ette. Pean silmas seda, kuidas Kingpool leidis oma lapsepõlve ragulka ja kasutas seda võitluses haraka vastu ja kasside vastu, kes ei tahtnud ujuda. Harakas oli rünnanud Kingpoole väärtushinnanguid: varastanud auraha. Kasse oli vaja julgustada elupaika vahetama ja Kingpoole ülesandeks oli kõige inertsemat kliendisegmenti aktiviseerida toimima nii, nagu teised kassid ees. Ragulkaga ohtlikku lähedusse tulistatud kivid olid hästi sihitud sõnum.