Kõrvenõgesed ja ohakad

Eesti Päevalehe ja Disainiöö festivali koostöös hakkab EP kultuuriküljel ilmuma iganädalane sari "Disainiööbik", kus Eesti disainerid tutvustavad oma loomispõhimõtteid.

Minu laksutamine ilmus eilses Päevalehes.

(Foto: Marilyn Piirsalu)

Terviseraja kõrval rõõmsalt elujõulistes kõrvenõgese ja ohakapuhmades tunglevad päevapaabusilmad. Lennul kirsipruunid tiivulised, peatudes välgutavad oma silmi.  Liblikas muneb 500 muna korraga, röövik pugib, nukkub pea alaspidi, liblikana lendab augustist septembrini, talvitub valmikuna. „Teostamata jäänud idee pole midagi väärt,“ nii kuulen oma häält kuulutamas Velise rahvamajas pika laua taha kogunenud kangakudujatele. Kohe hakkab mul salamisi hale nendest lennuvõimeliseks arenemata ideedest, viiesajast ideemunakesest, sajajalgsest koleisukast röövikust, mediteerimisrahusse sulgunud nukust. Teemaks on leiutamine, laiemalt suhe päritud oskustesse ja vahenditesse – kui palju neis sobib kahelda? Tean, et meie vanaisal Jaani talu Juhanil oli esimesena oma talus elekter ja endaehitatud linapeksumasin: see kõlab nagu sobilik leiutajageen. Aga teisalt rääkis isa, et vanaisa oli karm ja tõsine mees, võis vennakeste männikoorevestmist kõrvalt jälgida ja öelda hukkamõistvalt: „Ei sest tule midagi!“ Huvitav, kas vanaisa ütleb seda minu teostamata-idee-pole-midagi-väärt-hääletooniga?

Minu kirg on tekstiilitöövahendid. Leiutajana tean, et idee sünnib teadvustatud probleemist, mingi puudusena tajutav omadus, mis kütkestab oma hääletu pikaealisusega, „seda on alati nii tehtud,“ öeldakse. Muidugi suudan aru saada harrastajast, kelle jaoks traditsioonilise tegevuse lumm on sama magus kui värskeltniidetud hein või aeganõudvad monotoonsed tööd rituaalimõõtu võit nüüdisaja tempode üle. Aga otsimine on mõnus.

Kangas ristlevad lõim ja kude. Kangastelgedel on suga nagu suur ühtlaste piivahedega kamm, mis määrab lõimelõngade tiheduse. Mina tahan kudumise käigus muuta kanga tihedust ja tahan, et kudujal oleks vaja ainult ühte suga, mitte mitut eri tihedusega tööriista nagu praegu. See on probleem.

Siis on vaja valgete lehtedega märkmikku, pikki bussisõite sirgeldades ja magades, ikka nii kihiti: liigud, magad ja joonistad. Või sõidad rattaga (ratas on käikudeta, möödunud sajandi 80ndatest – mina väärtustan ka vana), lased hommikusel metsal, või merel olla see valgete lehtedega märkmik. Oma aja luksus. 500 ideekübet mööda tuttavat maastikku laiali laotatud. Siis tuleb inimestega rääkida, küsida, kas nendel on ka selline mõte tekkinud, guugeldada nii ja teistpidi. Kaasamõtlevate inimestega, kes soovitavalt on mõne teise eriala esindajad, arutada ja joonistada. Ohh, mis magus ja põnev! Väldi tegelasi, kes ütlevad: ei sest tule midagi! Naudi kõrvenõgeseid ja ohakaid! Oma ideed kaitstes, selguvad kitsaskohad. Olen nagu regilaulik: sõnastan ühte ideed mitut moodi.

Kui sobivat või sarnast lahendust pole, ehitan ise valmis. Käepärasest kolast ja tränast. Ehitan oma reguleeritava tihedusega kangasoa ja saagu nimeks: RailReed. Kasutan rattakodaraid, toruklambreid – väga steampunk. Ma arvan, et see on toote röövikufaas: kole, karvane, ablas ja palju rohkemate jalgadega kui lõpuks tarvis.  Kasutan seda endaehitatud tööriista, koon telgedel, jagan tulemusi, jagan, jagan, jagan. Youtube´i video, foorumitesse pildid. Saame tihedust muuta, saame lõimegruppe pöörata ja palmitseda. Skandinaavia suurim kudumisajakiri teeb loo. Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid Juula Pärdi ja Marta Tuulberg koovad logiseva ja osaliselt teibitud tööriistaga imelisi tekstiile. Rõivadisainer Anneli Arro disainib kangastest jakid, graafik Marilyn Piirsalu ideetab fotoseeria, riputame üles. Fantastic! What a brilliant idea! Where can I buy RailReed? Osaleme vahval ettevõtluskonkursil Ajujaht, jõuame 300 kandidaadi hulgas lõpuks seitsme parima hulka, aga auhinnarahad lähevad meie vaprast tiimist siiski mööda. Olen võlgades ja süümepiinades.

Siis tuleb vahet pidada, pakkida idee kokku pea alaspidi kõlkuma. Sellest faasist sõltub samamoodi tulevase idee lennuvõime. Aga väljalendu ennustada on keeruline. Enamasti sõltub see, kas õnnestub kujundus- või koolitustasudest midagi idee tootestamiseks eraldada. Väga nišitoode, investoreid pole loota. Elame askeetlikult. Proovin välismaiste erialaajakirjade hurraale ja Inglismaa ja Soome ülikoolide RailReedi tellimustele toetudes saada Ela ja sära stipendiumi, et leiutist edendada. Tagasi lükatud, taas kord. „Ei sest tule midagi,“ ütleb Kulka.

Õnneks ostavad ka Eesti haridusasutused mõned RailReedid. Augusti lõpus tulevad inimesed Soomest ja Saksast, Iisraelist ja Leedust minu teljeteemalisi leiutisi testima, Korraldame Tartu Kõrgemas Kunstikoolis workshopi Hacked Tradition. Sellesse usun: kasutajakogemusse ja idee jagamisest sündinud energiasse.

Velise rahvamaja pika laua taga arutavad Eeva-Liisa Kriisi korraldatud kangakudujate suvekooli osalejad juba kas hambatehnikutel ei leiduks vajaliku kvaliteediga traati, mida soa ehitusel kasutada. Jess! Ma olen neid nakatanud! Ahelreaktsiooni vägi plahvatab kui päevapaabusilmade pilv. 

Kompositsioonist ja joonistamisest

Hindamine Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonnas. Millest siis räägitakse, kui teemaks on kompositsioon? Kuigi neid printsiipe endagi juhendatud ainetes ikka käsitlen, tekib ikka tunne, et üleütlemine tuleb kasuks. Endalegi.

Tekstiilitudengite üheks joonistusülesandeks oli käia Hiinalinnas ja joonistada postkaarte. Daatšade kummastav maailm, omaette riik, pisut hirmutav, asjade kokkuklapitamine elamuteks. Laga. Elu. Aiad. Tabalukud. Hoiatussildid. Kasvumajad. Tänu tekstiilitudeng Mariisale, kes keskkonnana, kus  urban sketching-ut harjutada, pakkus just selle Tartu osa. Ka teistel autoritel oli see ülesanne hästi õnnestunud, lihtsalt Marianne töödest oli mul praegu pilt kasutada.

Siin on Marianne kaardid. Teostatud on heleda markeriga mustal paberil. Minuarust on need vaheldusrikkalt kujutatud, vaimukalt kadreeritud.

Millel kompositsioon põhineb? 

Esiteks, vaatepunkti valikul, kas horisont jääb pildipinda või mitte. Mariann on liikunud enamasti pilguga maas. "Detaile on kergem visandada," ütles ta.
Kujutava ja abstraktse kahekõnel. Silm leiab kalapea, aiajupi, majakese, taarakasti. Detailid markeerivad olustikku.
Tiheduste kolmkõla: siin on must paberipind, joontega kirjatud alad, valge pind. Mõnes on must ja valge pindalalt viigis, mõnes ruulib valge, mõnes must.
Joonte dünaamika. Kompositsioonipinna serva-suunalistel joontel (majake ülemises reas keskel või selle all aed) ja nende markeeritud ristkülikutel on omadus võimendada pildiservade suhtest tekkinud mõju. Seal aga on oht igavusele või suletusele. Oma visandites kasutab autor puude ja okste vertikaale tekitades esi- ja tagaplaani. Minu silmale tunduvad ägedad ka teeradade diagonaalid kahes visandis.
Tihedus-hõredus. Sarnase tihedusega pindadest moodustab vaataja silm gruppe ja ansambleid: Esimese visandi horisontaaltriipude saarekesed, diagonaalruudulised pinnad teisal, rohumaad ja lehemaad.

Visandid annavad tunnistust kompositsioonitajust, mis küll ei pruugi lähtuda kaalutlusest või isegi teadvustamisest, joonistajatel tuleb see kusagilt ihusoppidest. Arvan, et Valdur Mikita, kui ta räägib mitmiktajust räägib ka sellest, kuidas joonistaja vaatab maailma, enne kui ühtki joont paberile paneb. Vaatame Üleni, tajume seda, mida hakkame joonistama, mitte ainult silmadega vaid ka küünarnukkide ja põlvedega, naha ja karvadega. Mingem joonistama!

Sidin

Pükstes on augud, tuleb tunnistada. Täna oli humana poodides ühe euro päev. Läksin Järveotsa Humanasse õhtul, poes oli kümmekond inimest, võib-olla rohkem. Äkki sain teadlikuks helipilvest, mis tekib kui inimesed vaikides liigutavad riidepuid metallist alustel, tihe pilv selliseid kriuksuvaid helisid, mingi linnuparve tekitatud heli. Mõtlesin, et seda võiks lindistada, mul on selline lindistaja, millega ma linnuhääli õpin. Inimesed olid vaiksed, erilist hasarti ega jahikirge polnud tunda, tegid vaikselt oma valikuid. Võtsin kaks asja ja seisin kabiini järjekorda ja kuulasin seda vidistamist. siis hakkas äkki imelik, et tahan proovida, kas need üheeurosed riided mulle sobivad. Et see odavus, millega riideid selga saada tuleb kuidagi pühitseda ebamugavate minutitega järjekorras ja lahtiriietamisega kitsas kabiinis, ja veel kiirustades kindlasti, et mitte hakata tajuma järjekorras ootavate inimeste vagurat vaeva. Maksin ja tulin ära.
Aga miks ma sellest nüüd õhtul kirjutan? Eks selle pärast, et taaskasutusriietel on mingi spetsiifiline lõhn, mulle tundub, et see on siin.

r:e:a:a:l:n:e:

reaalne: psühhedeelia järel, selline näitus on EKKMis homme viimast päeva. Näitusebukletis on fraas: tüpograafiline lööve, see sobiks tähistama ka tekste, mis on üle külvatud kolme punktiga...
Mulle meeldis Sergei Anufrijevi, Juri Leidermani ja Pavel Peppersteini töö Merevaigutuba. Seal on punastel patjadel Buddhalikult naeratavate nägudega õunad ja toa keskel sama naeratusega hiidõhupallid.

Kui ma mõtlen kõige hirmutavamatele asjadele lapsepõlves, siis üks neist oli Dore illustratsioon Don Quijote raamatus, kus riiulitel hiiglaslikud pead. Merevaigutuba oli lepituslik ja lohutav ja pidulik. Kodune altar, täiskuul-on-nägu, naerata-ja-teeni, õhk saab kunagi otsa, kakukesed igas ilmakaares.

Veel meeldis mulle see vaade:

Esiplaanil oli Kiwa töö Kraabitud Meel, ja ukseavast paistev video pole üldse sellega seotud. Aga võiks olla.

Selle töö nimi oli Skepsis. Vaevumärgatav lehekese liigahtus muidu peaaegu liikumatus pildis ja põrandaplaatide veendunud skeptitsism.

Ja mõnes (Dave Hullfish Bailey) töös oli vaeva nähtud objektide ehitamisega. Töötav mudel oli vist selle toa nimi. Mõni tahukas oli täitsa äge, nagu see ohumärkidest veerevad kivid ehitatud objekt, kuhu oli lisatud mustakaanelisi märkmikke. Sellise objekti võiks kuskilt nõlvalt alla veeretada ja pärast vaadata, mis lehtedele on jäädvustunud. Seostus rallivideoga, mida täna hommikul vaatasin, kus kaamerasse lendas aegluubis kivirahe kurvi võtva auto rataste alt.

Retsept: sammuv suga

Nagu iseenesest ehitasin jälle ühe soa kangastelgedele, sellega saab siis kududa koelõngalaineid ja kuigivõrd ka lõimelaineid. Vaja läheb: 16 mm plasttoru elektritarvete osakonnast, siis plastist toruklambreid 16millisele torule, eriti meeldivad mulle need valged kahe tiivaga, mille leidsin K-rauta santehnika osakonnast, 5 tk pakis. Siis ports paarikümnesentimeetriseid rattakodaraid, ja kui raatsid, siis osta koos niplitega. Lasnamäel on tore koht: Polaver oü, kes rattaosadega kaupleb. Siis võiks osta ka pool meetrit voolikut ESPAKi aiandusosakonnast, seal on selliseid läbipaistvaid, ostsin 10 mm-st. Ja kui juba Espakis oled, siis osta ka 2,5 mm puur.
Tööriistadest on siis vaja statiivi küljes trelli, millega saab vertikaalselt auke puurida. No ja käsisaagi või nuga, millega plasttoru ja voolikut jupitada.

Sammuva soa mooduli ehitamine. Toruklambritest saab PEA, mida saab liigutada ÜLEMISE TORU peal. Peast puuri läbi kolm auku võimalikult ühte ritta.
JALG. Märgi voolikule markeriga punktid iga nt 4-5mm tagant ja puuri voolikustki augud läbi. Pista voolikust läbi kodar, nii, et painutatud ots jääb allapoole ja kodara teine ots pista läbi PEA (toruklambri) ava. Mina tegin sellised moodulid, et kahe pea peale on üks kuue auguga jalg (voolikujupp). Ja mõned sellised, kus peal on oma jalg. Siin pildil on näha. On ka näha, et mul pole olnud kõikide kodarate otsa niplit, aitab ka kui ots näpitsatega ära painutada.

Moodul siis lihtsalt ripub ülemise toru küljes. Toru kinnitasin kummipaeltega paarist kohast ülemise soalaadi külge, moodulite alumiste otste taltsutamiseks tekitasin ka torujupi ja ka kummipaelaga kinni.

Selleks, et koelõngalaineid kududa, pööran mõned moodulid nurga alla ja panen kerge toru lõimede peale. Vaheliku moodustamist see ei sega. Need soapiid, mis siis ette on astunud tekitavad lainepõhju ja tagumised laineharju. 

Nagu näha, pole ma laiemat, kui 50 cm kangast kudunud ja materjalina oskan ainult lubada, et villase puhul toimib.

No ja päid piki toru liigutades saab ka lõimi kohalt nihutada.

Head ehitamist ja katsetamist, kangrud! Laineid! Laineid!

And for the inventive weavers who speak English, here are some instructions how to build your own Stepping Reed..

Autori Kadi Pajupuu teos pealkirjaga Stepping reed on kaitstud litsentsiga Creative Commonsi Autorile viitamine + Mitteäriline eesmärk + Jagamine samadel tingimustel 4.0 Rahvusvaheline litsents.

Värvidega liialdatud

Käisime draamateatris. Laulud halli mere äärest. Olin ohvriks (et ei näe Kaardimaja sellenädalast osa) valmis, eriti kui selgus, et tegu pole Jaan Tätte autoriõhtuga. Etenduse jooksul tundus mulle korduvalt, et lugedes meeldiks see mulle rohkem, kui vaadates. Lavastuses on teksti ja tegevust napilt, aga lavakujunduse ja tegelaste riietuse realism oli lobisev ja otseütlev ja plakatlik ja dokumentaalne. Segas vaatamast ja käis närvidele – milleks see ühe tegelase mürkroheline dress? Tüüp eristus taustast nagu peaks ainult teda vaatama. Ka oli mul eelinfo puhul tekkinud tunne, et üks tegelane on meri, mis tõuseb ja tõuseb. Ja mingit kildu sai lugeda kavalehelt, et ühed tegelased on Muumid. Aga katastroofi salapärast lähedust tunda ei antud. Muumipapa merd pold ja Mörkö jäi nähtamatuks. Väike My on vanaks saanud ja teeb talisuplust.
Näitemängus on kavalehe järgi palju vanainimesi, lausa rauku, aga näitlejad on pigem nooremad ja keskealised. Näitlejad on muidugi head. Viire Valdma haarab ainukesena tegelastest oma elu ohjad enda kätte ja põhjustab Muutuse – valgele lõuendile tekkiva punase läraka. Aga kuna ta idee elluviijana kasutab kommidega äraostetud lapsmeest, siis paralleel  poliitikaga ja poliitikutega on kerge tulema. Ja raske minema. Jaan Rekkor teeb sooja halastusteo ja ostab Viire Valdmale igatsetud sinise vannipardi, Viire tegelane on pardi selleks ajaks juba nii usutavalt elusaks mänginud – pardike käib teretamas mänguasjariiuli kõiki muumisid. Ivo Uukkivi ei anna kassile süüa, vaid tinutab. Vastik-vastik-vastik.
Kõige põnevam on oodata, kas unetuse käes vaevlev Kleer Maibaum saab lõpuks sõba silmale. Kaks minu jaoks kõige väekamat repliiki tulebki tema suust: Kui keegi sulle midagi annab, siis sa ju vaatad andja poole, mitte seda, mida sulle antakse. Ja – Ma ei taha näha elavat Jumalat, vaid und.
Teatris on ikka tore käia. Ja kui nii tagantjärele saab heietada, siis annab kurguvalu, mis tuli teatrielamusetuse allaneelamisest, ka nagu järele. Lohutuseks sai eile õhtul näha dokki Steve Reichist, kelle muusikas on askeesi lummav poeesia täiuslik.

Käekirja lugemine

Maasike Maasik. Tempel. Foto: Pelle Kalmo

Maasikese Tempel ehitub piirile, vastandvärvide piirile: tumeroheline tulvab vasakult, punane hõõg vajub paremalt. Taust on kootud varjundirikkalt ja küllastunult. Seda võib tajuda maastikuna, aga ei pruugi, mingit värviga rõhutatud atmosfääriperspektiivi vaibas ei ole, kui selleks mitte pidada toonide vaevumärgatavat helenemist vaiba ülemises osas. Vaipa tekib ilmutuslikku arhitektuuri, ruumilisi viiteid on palju nagu mitme kajaga ruumis. Kompositsioonis on mitu ukseavana tajutavat vormi, millest moodustuvat diagonaali jääb lõpetama taevatrepp. Kesksel kohal on hoone, millel on must portaaliava ja must katus ja madalam punakas katusenelinurk, mille jaotus viitab sellele, et  vaataja, kes ei julge valida pakutud pääseteid Pimedusse ja Heledusse, võib siia jääda trips-traps-trulli mängima. Detailsemaid arhitektuuriviiteid raamib suurem heledam nelinurk, mis hoiab pilgu ja põnevuse keskväljal. Väga ilus vaip, arvan et siia sobib tore sõna – mitmiktaju.

Kuidas Maasikese gobeläänikäekirja lugeda. Kirjade dešifreerimiseks peab ikka olema mingi võrdlusmoment. Mina võrdlesin toetudes oma 90ndatel kootud vaibale Piirikivi ja kohustuslikud trepid, kus ka sulav taust ja mõni ruumilise objektiga toodud valiku-viide...

... ja Ambrogio Lorenzetti maalidele, näiteks sellele: