Friday 6 March 2015

Värvidega liialdatud

Käisime draamateatris. Laulud halli mere äärest. Olin ohvriks (et ei näe Kaardimaja sellenädalast osa) valmis, eriti kui selgus, et tegu pole Jaan Tätte autoriõhtuga. Etenduse jooksul tundus mulle korduvalt, et lugedes meeldiks see mulle rohkem, kui vaadates. Lavastuses on teksti ja tegevust napilt, aga lavakujunduse ja tegelaste riietuse realism oli lobisev ja otseütlev ja plakatlik ja dokumentaalne. Segas vaatamast ja käis närvidele – milleks see ühe tegelase mürkroheline dress? Tüüp eristus taustast nagu peaks ainult teda vaatama. Ka oli mul eelinfo puhul tekkinud tunne, et üks tegelane on meri, mis tõuseb ja tõuseb. Ja mingit kildu sai lugeda kavalehelt, et ühed tegelased on Muumid. Aga katastroofi salapärast lähedust tunda ei antud. Muumipapa merd pold ja Mörkö jäi nähtamatuks. Väike My on vanaks saanud ja teeb talisuplust.
Näitemängus on kavalehe järgi palju vanainimesi, lausa rauku, aga näitlejad on pigem nooremad ja keskealised. Näitlejad on muidugi head. Viire Valdma haarab ainukesena tegelastest oma elu ohjad enda kätte ja põhjustab Muutuse – valgele lõuendile tekkiva punase läraka. Aga kuna ta idee elluviijana kasutab kommidega äraostetud lapsmeest, siis paralleel  poliitikaga ja poliitikutega on kerge tulema. Ja raske minema. Jaan Rekkor teeb sooja halastusteo ja ostab Viire Valdmale igatsetud sinise vannipardi, Viire tegelane on pardi selleks ajaks juba nii usutavalt elusaks mänginud – pardike käib teretamas mänguasjariiuli kõiki muumisid. Ivo Uukkivi ei anna kassile süüa, vaid tinutab. Vastik-vastik-vastik.
Kõige põnevam on oodata, kas unetuse käes vaevlev Kleer Maibaum saab lõpuks sõba silmale. Kaks minu jaoks kõige väekamat repliiki tulebki tema suust: Kui keegi sulle midagi annab, siis sa ju vaatad andja poole, mitte seda, mida sulle antakse. Ja – Ma ei taha näha elavat Jumalat, vaid und.
Teatris on ikka tore käia. Ja kui nii tagantjärele saab heietada, siis annab kurguvalu, mis tuli teatrielamusetuse allaneelamisest, ka nagu järele. Lohutuseks sai eile õhtul näha dokki Steve Reichist, kelle muusikas on askeesi lummav poeesia täiuslik.

No comments:

Post a Comment