Kõrvenõgesed ja ohakad

Eesti Päevalehe ja Disainiöö festivali koostöös hakkab EP kultuuriküljel ilmuma iganädalane sari "Disainiööbik", kus Eesti disainerid tutvustavad oma loomispõhimõtteid.

Minu laksutamine ilmus eilses Päevalehes.

(Foto: Marilyn Piirsalu)

Terviseraja kõrval rõõmsalt elujõulistes kõrvenõgese ja ohakapuhmades tunglevad päevapaabusilmad. Lennul kirsipruunid tiivulised, peatudes välgutavad oma silmi.  Liblikas muneb 500 muna korraga, röövik pugib, nukkub pea alaspidi, liblikana lendab augustist septembrini, talvitub valmikuna. „Teostamata jäänud idee pole midagi väärt,“ nii kuulen oma häält kuulutamas Velise rahvamajas pika laua taha kogunenud kangakudujatele. Kohe hakkab mul salamisi hale nendest lennuvõimeliseks arenemata ideedest, viiesajast ideemunakesest, sajajalgsest koleisukast röövikust, mediteerimisrahusse sulgunud nukust. Teemaks on leiutamine, laiemalt suhe päritud oskustesse ja vahenditesse – kui palju neis sobib kahelda? Tean, et meie vanaisal Jaani talu Juhanil oli esimesena oma talus elekter ja endaehitatud linapeksumasin: see kõlab nagu sobilik leiutajageen. Aga teisalt rääkis isa, et vanaisa oli karm ja tõsine mees, võis vennakeste männikoorevestmist kõrvalt jälgida ja öelda hukkamõistvalt: „Ei sest tule midagi!“ Huvitav, kas vanaisa ütleb seda minu teostamata-idee-pole-midagi-väärt-hääletooniga?

Minu kirg on tekstiilitöövahendid. Leiutajana tean, et idee sünnib teadvustatud probleemist, mingi puudusena tajutav omadus, mis kütkestab oma hääletu pikaealisusega, „seda on alati nii tehtud,“ öeldakse. Muidugi suudan aru saada harrastajast, kelle jaoks traditsioonilise tegevuse lumm on sama magus kui värskeltniidetud hein või aeganõudvad monotoonsed tööd rituaalimõõtu võit nüüdisaja tempode üle. Aga otsimine on mõnus.

Kangas ristlevad lõim ja kude. Kangastelgedel on suga nagu suur ühtlaste piivahedega kamm, mis määrab lõimelõngade tiheduse. Mina tahan kudumise käigus muuta kanga tihedust ja tahan, et kudujal oleks vaja ainult ühte suga, mitte mitut eri tihedusega tööriista nagu praegu. See on probleem.

Siis on vaja valgete lehtedega märkmikku, pikki bussisõite sirgeldades ja magades, ikka nii kihiti: liigud, magad ja joonistad. Või sõidad rattaga (ratas on käikudeta, möödunud sajandi 80ndatest – mina väärtustan ka vana), lased hommikusel metsal, või merel olla see valgete lehtedega märkmik. Oma aja luksus. 500 ideekübet mööda tuttavat maastikku laiali laotatud. Siis tuleb inimestega rääkida, küsida, kas nendel on ka selline mõte tekkinud, guugeldada nii ja teistpidi. Kaasamõtlevate inimestega, kes soovitavalt on mõne teise eriala esindajad, arutada ja joonistada. Ohh, mis magus ja põnev! Väldi tegelasi, kes ütlevad: ei sest tule midagi! Naudi kõrvenõgeseid ja ohakaid! Oma ideed kaitstes, selguvad kitsaskohad. Olen nagu regilaulik: sõnastan ühte ideed mitut moodi.

Kui sobivat või sarnast lahendust pole, ehitan ise valmis. Käepärasest kolast ja tränast. Ehitan oma reguleeritava tihedusega kangasoa ja saagu nimeks: RailReed. Kasutan rattakodaraid, toruklambreid – väga steampunk. Ma arvan, et see on toote röövikufaas: kole, karvane, ablas ja palju rohkemate jalgadega kui lõpuks tarvis.  Kasutan seda endaehitatud tööriista, koon telgedel, jagan tulemusi, jagan, jagan, jagan. Youtube´i video, foorumitesse pildid. Saame tihedust muuta, saame lõimegruppe pöörata ja palmitseda. Skandinaavia suurim kudumisajakiri teeb loo. Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid Juula Pärdi ja Marta Tuulberg koovad logiseva ja osaliselt teibitud tööriistaga imelisi tekstiile. Rõivadisainer Anneli Arro disainib kangastest jakid, graafik Marilyn Piirsalu ideetab fotoseeria, riputame üles. Fantastic! What a brilliant idea! Where can I buy RailReed? Osaleme vahval ettevõtluskonkursil Ajujaht, jõuame 300 kandidaadi hulgas lõpuks seitsme parima hulka, aga auhinnarahad lähevad meie vaprast tiimist siiski mööda. Olen võlgades ja süümepiinades.

Siis tuleb vahet pidada, pakkida idee kokku pea alaspidi kõlkuma. Sellest faasist sõltub samamoodi tulevase idee lennuvõime. Aga väljalendu ennustada on keeruline. Enamasti sõltub see, kas õnnestub kujundus- või koolitustasudest midagi idee tootestamiseks eraldada. Väga nišitoode, investoreid pole loota. Elame askeetlikult. Proovin välismaiste erialaajakirjade hurraale ja Inglismaa ja Soome ülikoolide RailReedi tellimustele toetudes saada Ela ja sära stipendiumi, et leiutist edendada. Tagasi lükatud, taas kord. „Ei sest tule midagi,“ ütleb Kulka.

Õnneks ostavad ka Eesti haridusasutused mõned RailReedid. Augusti lõpus tulevad inimesed Soomest ja Saksast, Iisraelist ja Leedust minu teljeteemalisi leiutisi testima, Korraldame Tartu Kõrgemas Kunstikoolis workshopi Hacked Tradition. Sellesse usun: kasutajakogemusse ja idee jagamisest sündinud energiasse.

Velise rahvamaja pika laua taga arutavad Eeva-Liisa Kriisi korraldatud kangakudujate suvekooli osalejad juba kas hambatehnikutel ei leiduks vajaliku kvaliteediga traati, mida soa ehitusel kasutada. Jess! Ma olen neid nakatanud! Ahelreaktsiooni vägi plahvatab kui päevapaabusilmade pilv. 

Retsept: sammuv suga

Nagu iseenesest ehitasin jälle ühe soa kangastelgedele, sellega saab siis kududa koelõngalaineid ja kuigivõrd ka lõimelaineid. Vaja läheb: 16 mm plasttoru elektritarvete osakonnast, siis plastist toruklambreid 16millisele torule, eriti meeldivad mulle need valged kahe tiivaga, mille leidsin K-rauta santehnika osakonnast, 5 tk pakis. Siis ports paarikümnesentimeetriseid rattakodaraid, ja kui raatsid, siis osta koos niplitega. Lasnamäel on tore koht: Polaver oü, kes rattaosadega kaupleb. Siis võiks osta ka pool meetrit voolikut ESPAKi aiandusosakonnast, seal on selliseid läbipaistvaid, ostsin 10 mm-st. Ja kui juba Espakis oled, siis osta ka 2,5 mm puur.
Tööriistadest on siis vaja statiivi küljes trelli, millega saab vertikaalselt auke puurida. No ja käsisaagi või nuga, millega plasttoru ja voolikut jupitada.

Sammuva soa mooduli ehitamine. Toruklambritest saab PEA, mida saab liigutada ÜLEMISE TORU peal. Peast puuri läbi kolm auku võimalikult ühte ritta.
JALG. Märgi voolikule markeriga punktid iga nt 4-5mm tagant ja puuri voolikustki augud läbi. Pista voolikust läbi kodar, nii, et painutatud ots jääb allapoole ja kodara teine ots pista läbi PEA (toruklambri) ava. Mina tegin sellised moodulid, et kahe pea peale on üks kuue auguga jalg (voolikujupp). Ja mõned sellised, kus peal on oma jalg. Siin pildil on näha. On ka näha, et mul pole olnud kõikide kodarate otsa niplit, aitab ka kui ots näpitsatega ära painutada.

Moodul siis lihtsalt ripub ülemise toru küljes. Toru kinnitasin kummipaeltega paarist kohast ülemise soalaadi külge, moodulite alumiste otste taltsutamiseks tekitasin ka torujupi ja ka kummipaelaga kinni.

Selleks, et koelõngalaineid kududa, pööran mõned moodulid nurga alla ja panen kerge toru lõimede peale. Vaheliku moodustamist see ei sega. Need soapiid, mis siis ette on astunud tekitavad lainepõhju ja tagumised laineharju. 

Nagu näha, pole ma laiemat, kui 50 cm kangast kudunud ja materjalina oskan ainult lubada, et villase puhul toimib.

No ja päid piki toru liigutades saab ka lõimi kohalt nihutada.

Head ehitamist ja katsetamist, kangrud! Laineid! Laineid!

And for the inventive weavers who speak English, here are some instructions how to build your own Stepping Reed..

Autori Kadi Pajupuu teos pealkirjaga Stepping reed on kaitstud litsentsiga Creative Commonsi Autorile viitamine + Mitteäriline eesmärk + Jagamine samadel tingimustel 4.0 Rahvusvaheline litsents.