Hundiseeria

Hundiseeriast sai valmis neljas vaip. Dramaatilisele kujundile vaatamata, mitte viimane. Septembrikuisele näitusele Pärnus peaks jõudma vähemalt viis sellest. Tegime Loovalal  asjakohase pildi: Marilyn kuivnõelaga, mina kahvliga, mis gobeläänikuduja põhiline tööriist.
Kuidas koostöö käib? Marilyn trükib üle koridori asuvas graafikastuudios. Mina käin vahtimas ja kraban endale need tööd, mis vaibaks tunduvad tahtvat. See "tunduvad tahtvat" tähendab, et otsin pilte, kus on 1) ilmekas siluett, 2) mitu tegelast, kelle vahel midagi toimub. Seeria tuleb suhteliselt värvivaene, üks tegelane on kindlasti ka läikiv pael, mis leiab endale tähendusrikkaid avaldumisviise igas vaibas (juustes, kohvitassis, mänguväljakus, kehas). Koon vist kiiresti: keskmiselt läheb ruutmeetri peale 40-45 töötundi. Marilyn minu vaibakudumisse ei sekku, mõne näpunäite saan: näiteks selle hundi juures ütles ta: Hunt võiks olla pehme, nagu kasukas. Mina tegin tüdrukust külma ja läikiva, ühtpidi on see hundi kujutluspilt, kuidas ta õgib hõbepaberis valget šokolaadiplikatahvlit. Või teistpidi vaadates on see külmetava lapse mõte suurest pehmest kasukast. Ma ei tea veel, mis töö nimeks tuleb. Kuidagi kummitab vanaema Mammi: MaŽööŽuÄä.