Must vihm

ETDMis on see kuulus Kaamos, dramaatiline, puu-luukered laes ja steam-punk-konstrui liigutamas mõnda keha üles-alla. Tekkis tunne, et see on selline kinnikasvanud järv, kus veetaimede vahel pead hinge kinni pidades loovima. Tahaks neid juurikaid näha alasti, võibolla isegi ilma tekstiilideta, võis siis jätaks mõned, kus oli kujundusega võrreldes sama annus draamat. Viimsepäeva marionetiteater.

Marilyni fotod Marit Ilisoni installatsioonist.

HOPis on Marit Ilisoni Teine. Galeriisse on ehitatud musta vihma tahukas, kust saab läbi minna. Vihm on niidid laest. Läbiminek nõuab ettevalmistusi: võtke jalanõud ja riided ära, öeldi. Küll mitte kõik. ehkki see oleks väga tore ilmselt juhtida paljas ihu läbi selle hapra olekuga installatsiooni. Esimene samm oli hirmuga koos, klaustrofoob minus tegi juba suu virilalt lahti, huvitav suletud õhuruumi kogemus, tahtmine pead kuklasse ajada, et hingata. Siis oli rõõm, lähed ruumist läbi ja saad silituse osaliseks, ruum puudutab sind kohalolijaks. Vaese mehe Rain Room . Väga tore teispoolsuse kogemus, tuleb tunnistada. Siis istusime veel aknalaual ja lobisesime saalivalvuriga, mul oli natuke tunne nagu peale sauna: oled läbinud teistmoodi oleku ja siis taastud, ei taha kohe välja minna. Mulle meeldib selline kunst väga, tuleb tunnistada.

Paabeli torn

Sünnipäevakingiks sain veel Johannes Gutslaffi piiblitõlke 1647-1657, Sutropi ja Uusküla Värvinimede raamatu ja piletid Paabeli torni (saalis oli Sutrop vist ka). Ausalt öeldes pole ma Vene teatris teatrietendusel kunagi käinudki. Võtsime igaks juhuks kõrvaklapid ka, äkki ei saa midagi aru. Piletid olid rõdul, aga lava oligi ehitatud peaaegu rõdu  kõrgusele. Gutslaff kirjeldab seda Paabeli rahva unistust taevani ulatuvast tornist sedasi:
Ninck nemmat ütlesit: wötkem kette, tegkem meille ütte lihna, ninck ütte tohrni, kenck päh harrj putke taiwa sisse; ninck tegkem hennelle ütte nimme; echk meije sahme weljalaotut ülle keicke mahIlma.
Teatris mängiti siis tellingutel. See interjöör on seal teatavasti tore rammus tort ja lava siis selline metalltorudest, putke taiwa sisse. Etenduses meeldisid mulle need kohad, kus tekitati helipilv. Esimene neist oli sulgpallimäng. Kujutlege: sulgpallimäng tellingutel. Alguses tuli mees, kes püüdis palli lüüa laeni (taiwa sisse), siis nad kõksisid koos naisterahvaga, vaikses täissaalis sulgpalli heliline plõnn...plõnn...plõnn. Teine helipilv oli tellingutorudel musitseeritud SUUR TININ, osales terve trupp, ja kolmas oli häälteüminaga tekitatud pilv.
Näidend koosneb väikestest kahe inimese vahelistest stseenidest (enamasti kurbnaljakad). Vahel on ühe asemel kass. Suhtekolmnurgd aimdusid telefonihelinast või võõrast lõhnast või kohale lohistatud armukese surnukehast või kuumaõhupalli kestast, mida mees andunud armastusega kokku pakkis.
See, mis mulle ei meeldinud, oli Lavastaja liin Autoriga, see oli esitatud skaibi-suhtlusena ja mõjus küllaltki tühja olmelise närveldamisena. Ja ma ei arva hästi, kui lavastaja ütleb vähemalt kümme korda, et inimesed on kõik üksi ja Paabeli tornid nagu ma muidu aru ei saaks.
Kõrvaklapist kostev veidi hirmunud vene neiu sünkroontõlge oli väga tore, harmoneerus etenduse nukrate monoloogidega väga hästi.
Paabelil on veel järjed tulemas, teiste lavastajate lood samal teemal.

Teatrist väljudes tabas Marilyni kaamera sellise vaate Vabadussambale ja tumedale pilvele. Aga platsi treppidel hõikusid inimesed Eesti-Bulgaaria korvpallimängule ekraani vahendusel kaasa elades.

Kuidas vaatasin Vaipa

Maasike Maasik.

Uisuväli

Õpetaja ja Sõber Maasike kinkis mulle eile imelise üksildase uisutajaga vaiba. Olen seda nüüd endasse settida lasknud ja vaibaga tutvunud. Minuga rääkis see nii.
Uisutamine toimub kindlasti MEREjääl, see pole mingi kunstjää, vaid ehtne asi, paremal on kaljused kaldad, jää alt kumavad karid ja kivid ja kalad. Uisud on helendavale jääle jätnud kuuldavad kraapsud, kriimud ja jutid, karmid sõnad, mis kunagi sulavad nähtamatuks. Valged täpid on kohe-kohe saabuva talve esimesed räitsakad, või lepitussõnum. Jääle kukkumine on, teadagi, eriti valus. Vaibas on suure iseenesliku helenduse ja sisemise sära kuma ja üksildasse olemisse sulgunud koonduja. Sellesse jäässe võib jäädagi, uiskudetagi.
Ristkülikute – vaibaserv...raam...uisutaja-väli – koondumiskohas seisab väike Plika, kes mängib omas kujutluses maailmameistrit... või Kristus, kes suhtleb oma Isaga... või Dirigent, kes juhib Helisid... või Suletutiga Indiaanlane, kes liigub veretäpilises rüüs Ülailma... või Uisutaja, kes kallistab Valget Ust.
Sedasi siis.

Hundiseeria

Hundiseeriast sai valmis neljas vaip. Dramaatilisele kujundile vaatamata, mitte viimane. Septembrikuisele näitusele Pärnus peaks jõudma vähemalt viis sellest. Tegime Loovalal  asjakohase pildi: Marilyn kuivnõelaga, mina kahvliga, mis gobeläänikuduja põhiline tööriist.
Kuidas koostöö käib? Marilyn trükib üle koridori asuvas graafikastuudios. Mina käin vahtimas ja kraban endale need tööd, mis vaibaks tunduvad tahtvat. See "tunduvad tahtvat" tähendab, et otsin pilte, kus on 1) ilmekas siluett, 2) mitu tegelast, kelle vahel midagi toimub. Seeria tuleb suhteliselt värvivaene, üks tegelane on kindlasti ka läikiv pael, mis leiab endale tähendusrikkaid avaldumisviise igas vaibas (juustes, kohvitassis, mänguväljakus, kehas). Koon vist kiiresti: keskmiselt läheb ruutmeetri peale 40-45 töötundi. Marilyn minu vaibakudumisse ei sekku, mõne näpunäite saan: näiteks selle hundi juures ütles ta: Hunt võiks olla pehme, nagu kasukas. Mina tegin tüdrukust külma ja läikiva, ühtpidi on see hundi kujutluspilt, kuidas ta õgib hõbepaberis valget šokolaadiplikatahvlit. Või teistpidi vaadates on see külmetava lapse mõte suurest pehmest kasukast. Ma ei tea veel, mis töö nimeks tuleb. Kuidagi kummitab vanaema Mammi: MaŽööŽuÄä.

Kõrvalnähud

Kultuurikatlast mere poole jääval pliidiraual on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. Käisime seal vaatamas näitust Kõrvalnähud. Kõige suurema emotsiooni saab majast endast: välisseina pidi jooksvast trepist üles sammudes tekib see õudusunenäoliste alt tühjade treppide tunne. Ja siis on seal üks järsult langeva põrandaga kinosaal. See olek, mis ihus tekib, kui pead astuma pimedasse ruumi, mis sind pääsmatult kuhugi alla tirib, nagu kehtiks seal muutliku suunaga gravitatsioon. Paar meetrit allpool on ikka ka mõned istumiskohad, aga neist polnud päästjat, ikka tekkis tunne, et midagi kõigub. Ühendatud "Hirmu tuba" ja "Kellukeste rada" enne käimapanemist – kelle lapsepõlve kuulus Tšehhi lõbustuspark, said siinkohal aru, mida ma mõtlen.

Näitus ise on armas ja taltsas, soovitan soojalt Kultuurikilomeetril pedaalijatele ja jalutajatele. Pliiatsiteritamiseteos (Alexandra Galkina. Dünaamiline konstruktsioon) näiteks on geniaalne kõikide edasilükatud tegevuste sümbol. Järjest täiustada oma töövahendit, veel mitte pole see joonistamiseks valmis, veel pöörlen siin tera läheduses, muutun järjest täiuslikumaks. Ilutulestik.
Sama autor on teinud Tallinnas ka töö Frotaažid. Kribinud grafiidikoopiaid riigiasutuste siltidelt. Oleks tahtnud näha või lugeda, kui mitu korda turvamees välja ilmus selle protsessi juures ja mis ta siis mõtles või ütles.

Serge Comte. Hiinlased. Materjaliks triigitud pärlid. Helmehaldjate kireuni! Mõtteseos tekkis sellise tribüünikunstiga, kus publik maskeerib end pikseliteks, et moodustuks Suure Juhi portree.

Samas ruumis hiinlastega on seline pitsiline ehitusplokipaar. Fabrice Croux. Standardmudel. Tagumine sein vaatab varjamatu kadedusega: Tellised otsivad superstaari.

Trepiastmed on Post-it paberitega ääristatud (Stephane Deplan). Muidu igakeelsed, aga kõige ülemisel on tõdemus: Mul oli hea mõte, kuid KEEGI OLI SAMA.

Koju kaasa võtke kindlasti ka näituseteemaline töövihik, seal on lehekülgi, mida saab ise täita. Selles töövihikus on leht pealkirjaga Kõrvalsaadused. Isetäitmiseks on valge ruum ja all on kaks küsimust: Kas peamise kõrvale jääb alati ebaoluline? ja Kas sa oled avastanud kunagi, et oled kogemata, tahtmatult ja ettekavatsemata midagi olulist või ilusat teinud? Esimesele küsimusele vastates mõtlen sellele, kuidas praeleemest tehakse kaste. Kuidas see praekõrvaline küpsetamise kõrvalsaadus võib olla üliintensiivne kokkuvõte rakendatud maitseainetest ja kuumuse mõjust küpsetatavale. Aga teises küsimuses jään pidama sõnadele oluline või ilus. Kas üks välistab teist või on üks võimalik ilma teiseta? Või siis tagurpidi küsides: Kas on võimalik tahtlikult teha midagi ebaolulist? Tahtmine juba määribki selle õndsalt ebaolulise täiega ära. Moosiste näppudega püüda tubast päikeselaiku päästa.

EKKMi ülemise korruse akna taga on rohelised pihlakakobarad.

Kompositsiooniõpetus

Sepitsesin ühe kopositsioonilugemisõpetusvideo.
Kasutasin Maija Isola Marimekko kangast 50ndatest.

Möbleerin ka

Kas mäletate seda kohta Meisterdetektiiv Blomkvistist, kui pagaritütar Eva-Lotta ootab teisi Valge Roosi vapraid sõdalasi mahajäetud majas ja "möbleerib" - mängib kodu. Järgneb stseen, kus ta tunneb ära mõrvari. See helguse ja hirmu piirjoon avaldas mulle lapsepõlves sügavat mõju.

Täna suundusime vaatama mulle tuttavarmsate inimeste näitust HOPis, aga kuna elu on hetkel selline, et enamus päevast on jagatud matemaatiliselt mitme kuklassehingava tähtaja vahel, siis tuli tahtmine vaadata joostes ära ka teised teelejäävad näitused ja märgata võimalusi.

1. klõps. Lillemüüja vabaka veerel, kes moodustas tüdinud ilmel valgetest karikakardest ja sinistest rukkililledest ilusaid kimpe. Hind juba ootas.

2. klõps. Nurgagaleriis oli liikumatu kaameraga võetud video rannast, kus peategelane on tõusuvee lähenev piir, rannas kõnnivad väike mees ja naine, nende järel jooksevad veel väiksemad tüdrukud, ootamatult jalutab üle kaadri vasakult paremale metalliotsijaga mees. See mees on suur. Perekond on väike. Meri läheneb, aga kahjuks tõusulaine kaamerani ei jõua, enne saab 1,14 min otsa.

3. Klõps. Kunstihoone galeriis on Jass Kaselaane näitus. Esimese toa täidab totaalne ülbe must masin, liputasin talle saba, masinad ja veidrad konstruktsioonid tekitavad minus siirast heameelt. Tagumises toas on veel totaalsem must sein, mis on ilmselt tehtud tõrvaga, kunagi kuum, nüüd hangunud mateeria, ja ähvardava olekuga müra. Toomas Paul ütles ööülikoolis kellegi mõtte: Kristus oli välk, aga mürin alles hakkab meieni jõudma. Ruum on hämar, kahest ukseavast ulatub veidi valgust, mis siis vaataja liikumisel maali ees paljastab mustast maalist igasuguseid huvitavaid asju: oleks kui kinnikleebitud uksed ja muud saladuslikud asjad. Kaaslane M. ütleb oma mõtte: Allveelaev. Mulle meeldiks tükk aega käia edasi-tagasi selle maali ees. Kuni kapten Nemo ennast avaldab. 


4. Klõps. Vabadusristi otsas istub vares. Vist lind.

5. Klõps. Kimmo Metsäranta fotod Linnagaleriis. Mõned sugestiivsed mustad kaadrid ootusest, paari sentimeetri jagu puudeladvakontuure, lubab pimeduse metsaks tõlkida. Saalivalvur läheb õue telefoniga rääkima, et mitte vaatamist segada? Proff.

6. Klõps. Raamatukois lehitsen metallitööalaseid trükiseid. Ühe 50ndate raamatu tiitellehele on ilmselt eelmise omaniku vanainimesekäsi kirjutanud resolutsiooni: Liiga palju kommunismi! Meenub, et minu isa tavatses vanastpeast ka ajalehtede servale kirjutada, mis ta artiklist arvab.


7. Klõps. Draakonis Elkeni näitusel on nagu ikka Elkeni puhul: liiga palju maale. Ruumis on installeeritud lammutusjäägid, aga need on paigutatud ebaloomulikult siivsalt, et mitte ette ei jääks. Elus lammutusjäägid käituvad ülbemalt. Tagumises nurgas vahib pragunenud kipskoer üksisilmi midagi ühel maalil.

8. Klõps. Hobusepeas pühivad akent seestpoolt kaks kojameest, vaevatud kummikriuks saadab nende mõttetut tegutsemist, püüan kujutleda kuidas see teos välja näeks, kui väljas kallaks sadada... Keldris hüppan raudnisade otsas teoses, mis kutsub: Astu miinile! Kaks korda õnnestub tekitada plahvatus, mida siis näeb ekraanil.

9. Näitus Kolmekesi HOPis. Minu jaoks on neid kolmikuid üheskoos liiga palju. Nagu kuulaks pealt väikeste roosade tüdrukute vada, kui nad kodu või printsesse mängivad. Värvilisus väheneb galeriis tööst-töösse päripäeva: piiramatu värvisadu.....raamitud, ridarealt kasvatatud värv....neeldub lõpuks titetaldade värvitäppi.
Aga siis äkki! tunnen nende Nähtamatute Laste kohalolekut, nende laste, kes on eelmiste purunenud suhete viljad, keda pole kunagi pühapiltidesse kaasatud ja tunnen liigutust. Leian võimaluse möbleerida. Siiri  ülimeisterlik paadisillaromantika, mida raamib rammus astmeline raam ja kus vaimuhaigete joonistustest tuttav intensiivne päikeseketas sobiks nii klõpsu 2. (selle rannavideoga paari), aga võibolla veelgi huvitavam kooslus tekiks, kui see oleks eksponeeritud Kaselaane musta tõrvaseina vastas. Mari töö tõstan Draakonisse, kust ma olen koristanud Elkeni maalid, aga jätnud lammutusjäägid, mille monokroomsus sobiks Mari söejoonistustega, Elkeni koer saaks ka loa jääda. Ja Christeli töö viiks samasse ruumi selle miiniväljamänguga Hobusepeast. Ootamatu plahvatuse mürin koos Unistusliku värviplahvatusega.
Autorid ise räägivad sellest näitusest huvitavalt Klassikaraadios

10. Klõps. Viru kaubanduskeskuses kuulsime ülakorruselt kostmas mingit põnevat musikaalset heli: rütmiline, kõlisev, tugev, pidev: turvainimene lüpsis parkimisautomaati müntidest. Kunst on kõikjal.