Saturday 29 June 2013

Möbleerin ka


Kas mäletate seda kohta Meisterdetektiiv Blomkvistist, kui pagaritütar Eva-Lotta ootab teisi Valge Roosi vapraid sõdalasi mahajäetud majas ja "möbleerib" - mängib kodu. Järgneb stseen, kus ta tunneb ära mõrvari. See helguse ja hirmu piirjoon avaldas mulle lapsepõlves sügavat mõju.

Täna suundusime vaatama mulle tuttavarmsate inimeste näitust HOPis, aga kuna elu on hetkel selline, et enamus päevast on jagatud matemaatiliselt mitme kuklassehingava tähtaja vahel, siis tuli tahtmine vaadata joostes ära ka teised teelejäävad näitused ja märgata võimalusi.

1. klõps. Lillemüüja vabaka veerel, kes moodustas tüdinud ilmel valgetest karikakardest ja sinistest rukkililledest ilusaid kimpe. Hind juba ootas.

2. klõps. Nurgagaleriis oli liikumatu kaameraga võetud video rannast, kus peategelane on tõusuvee lähenev piir, rannas kõnnivad väike mees ja naine, nende järel jooksevad veel väiksemad tüdrukud, ootamatult jalutab üle kaadri vasakult paremale metalliotsijaga mees. See mees on suur. Perekond on väike. Meri läheneb, aga kahjuks tõusulaine kaamerani ei jõua, enne saab 1,14 min otsa.

3. Klõps. Kunstihoone galeriis on Jass Kaselaane näitus. Esimese toa täidab totaalne ülbe must masin, liputasin talle saba, masinad ja veidrad konstruktsioonid tekitavad minus siirast heameelt. Tagumises toas on veel totaalsem must sein, mis on ilmselt tehtud tõrvaga, kunagi kuum, nüüd hangunud mateeria, ja ähvardava olekuga müra. Toomas Paul ütles ööülikoolis kellegi mõtte: Kristus oli välk, aga mürin alles hakkab meieni jõudma. Ruum on hämar, kahest ukseavast ulatub veidi valgust, mis siis vaataja liikumisel maali ees paljastab mustast maalist igasuguseid huvitavaid asju: oleks kui kinnikleebitud uksed ja muud saladuslikud asjad. Kaaslane M. ütleb oma mõtte: Allveelaev. Mulle meeldiks tükk aega käia edasi-tagasi selle maali ees. Kuni kapten Nemo ennast avaldab. 


4. Klõps. Vabadusristi otsas istub vares. Vist lind.

5. Klõps. Kimmo Metsäranta fotod Linnagaleriis. Mõned sugestiivsed mustad kaadrid ootusest, paari sentimeetri jagu puudeladvakontuure, lubab pimeduse metsaks tõlkida. Saalivalvur läheb õue telefoniga rääkima, et mitte vaatamist segada? Proff.

6. Klõps. Raamatukois lehitsen metallitööalaseid trükiseid. Ühe 50ndate raamatu tiitellehele on ilmselt eelmise omaniku vanainimesekäsi kirjutanud resolutsiooni: Liiga palju kommunismi! Meenub, et minu isa tavatses vanastpeast ka ajalehtede servale kirjutada, mis ta artiklist arvab.


7. Klõps. Draakonis Elkeni näitusel on nagu ikka Elkeni puhul: liiga palju maale. Ruumis on installeeritud lammutusjäägid, aga need on paigutatud ebaloomulikult siivsalt, et mitte ette ei jääks. Elus lammutusjäägid käituvad ülbemalt. Tagumises nurgas vahib pragunenud kipskoer üksisilmi midagi ühel maalil.

8. Klõps. Hobusepeas pühivad akent seestpoolt kaks kojameest, vaevatud kummikriuks saadab nende mõttetut tegutsemist, püüan kujutleda kuidas see teos välja näeks, kui väljas kallaks sadada... Keldris hüppan raudnisade otsas teoses, mis kutsub: Astu miinile! Kaks korda õnnestub tekitada plahvatus, mida siis näeb ekraanil.

9. Näitus Kolmekesi HOPis. Minu jaoks on neid kolmikuid üheskoos liiga palju. Nagu kuulaks pealt väikeste roosade tüdrukute vada, kui nad kodu või printsesse mängivad. Värvilisus väheneb galeriis tööst-töösse päripäeva: piiramatu värvisadu.....raamitud, ridarealt kasvatatud värv....neeldub lõpuks titetaldade värvitäppi.
Aga siis äkki! tunnen nende Nähtamatute Laste kohalolekut, nende laste, kes on eelmiste purunenud suhete viljad, keda pole kunagi pühapiltidesse kaasatud ja tunnen liigutust. Leian võimaluse möbleerida. Siiri  ülimeisterlik paadisillaromantika, mida raamib rammus astmeline raam ja kus vaimuhaigete joonistustest tuttav intensiivne päikeseketas sobiks nii klõpsu 2. (selle rannavideoga paari), aga võibolla veelgi huvitavam kooslus tekiks, kui see oleks eksponeeritud Kaselaane musta tõrvaseina vastas. Mari töö tõstan Draakonisse, kust ma olen koristanud Elkeni maalid, aga jätnud lammutusjäägid, mille monokroomsus sobiks Mari söejoonistustega, Elkeni koer saaks ka loa jääda. Ja Christeli töö viiks samasse ruumi selle miiniväljamänguga Hobusepeast. Ootamatu plahvatuse mürin koos Unistusliku värviplahvatusega.
Autorid ise räägivad sellest näitusest huvitavalt Klassikaraadios

10. Klõps. Viru kaubanduskeskuses kuulsime ülakorruselt kostmas mingit põnevat musikaalset heli: rütmiline, kõlisev, tugev, pidev: turvainimene lüpsis parkimisautomaati müntidest. Kunst on kõikjal.

No comments:

Post a Comment