Maasike Maasik. Tempel. Foto: Pelle Kalmo
Maasikese Tempel ehitub piirile, vastandvärvide piirile: tumeroheline tulvab vasakult, punane hõõg vajub paremalt. Taust on kootud varjundirikkalt ja küllastunult. Seda võib tajuda maastikuna, aga ei pruugi, mingit värviga rõhutatud atmosfääriperspektiivi vaibas ei ole, kui selleks mitte pidada toonide vaevumärgatavat helenemist vaiba ülemises osas. Vaipa tekib ilmutuslikku arhitektuuri, ruumilisi viiteid on palju nagu mitme kajaga ruumis. Kompositsioonis on mitu ukseavana tajutavat vormi, millest moodustuvat diagonaali jääb lõpetama taevatrepp. Kesksel kohal on hoone, millel on must portaaliava ja must katus ja madalam punakas katusenelinurk, mille jaotus viitab sellele, et vaataja, kes ei julge valida pakutud pääseteid Pimedusse ja Heledusse, võib siia jääda trips-traps-trulli mängima. Detailsemaid arhitektuuriviiteid raamib suurem heledam nelinurk, mis hoiab pilgu ja põnevuse keskväljal. Väga ilus vaip, arvan et siia sobib tore sõna – mitmiktaju.
Kuidas Maasikese gobeläänikäekirja lugeda. Kirjade dešifreerimiseks peab ikka olema mingi võrdlusmoment. Mina võrdlesin toetudes oma 90ndatel kootud vaibale Piirikivi ja kohustuslikud trepid, kus ka sulav taust ja mõni ruumilise objektiga toodud valiku-viide...
... ja Ambrogio Lorenzetti maalidele, näiteks sellele:
No comments:
Post a Comment