r:e:a:a:l:n:e:

reaalne: psühhedeelia järel, selline näitus on EKKMis homme viimast päeva. Näitusebukletis on fraas: tüpograafiline lööve, see sobiks tähistama ka tekste, mis on üle külvatud kolme punktiga...
Mulle meeldis Sergei Anufrijevi, Juri Leidermani ja Pavel Peppersteini töö Merevaigutuba. Seal on punastel patjadel Buddhalikult naeratavate nägudega õunad ja toa keskel sama naeratusega hiidõhupallid.

Kui ma mõtlen kõige hirmutavamatele asjadele lapsepõlves, siis üks neist oli Dore illustratsioon Don Quijote raamatus, kus riiulitel hiiglaslikud pead. Merevaigutuba oli lepituslik ja lohutav ja pidulik. Kodune altar, täiskuul-on-nägu, naerata-ja-teeni, õhk saab kunagi otsa, kakukesed igas ilmakaares.

Veel meeldis mulle see vaade:

Esiplaanil oli Kiwa töö Kraabitud Meel, ja ukseavast paistev video pole üldse sellega seotud. Aga võiks olla.

Selle töö nimi oli Skepsis. Vaevumärgatav lehekese liigahtus muidu peaaegu liikumatus pildis ja põrandaplaatide veendunud skeptitsism.

Ja mõnes (Dave Hullfish Bailey) töös oli vaeva nähtud objektide ehitamisega. Töötav mudel oli vist selle toa nimi. Mõni tahukas oli täitsa äge, nagu see ohumärkidest veerevad kivid ehitatud objekt, kuhu oli lisatud mustakaanelisi märkmikke. Sellise objekti võiks kuskilt nõlvalt alla veeretada ja pärast vaadata, mis lehtedele on jäädvustunud. Seostus rallivideoga, mida täna hommikul vaatasin, kus kaamerasse lendas aegluubis kivirahe kurvi võtva auto rataste alt.

Retsept: sammuv suga

Nagu iseenesest ehitasin jälle ühe soa kangastelgedele, sellega saab siis kududa koelõngalaineid ja kuigivõrd ka lõimelaineid. Vaja läheb: 16 mm plasttoru elektritarvete osakonnast, siis plastist toruklambreid 16millisele torule, eriti meeldivad mulle need valged kahe tiivaga, mille leidsin K-rauta santehnika osakonnast, 5 tk pakis. Siis ports paarikümnesentimeetriseid rattakodaraid, ja kui raatsid, siis osta koos niplitega. Lasnamäel on tore koht: Polaver oü, kes rattaosadega kaupleb. Siis võiks osta ka pool meetrit voolikut ESPAKi aiandusosakonnast, seal on selliseid läbipaistvaid, ostsin 10 mm-st. Ja kui juba Espakis oled, siis osta ka 2,5 mm puur.
Tööriistadest on siis vaja statiivi küljes trelli, millega saab vertikaalselt auke puurida. No ja käsisaagi või nuga, millega plasttoru ja voolikut jupitada.

Sammuva soa mooduli ehitamine. Toruklambritest saab PEA, mida saab liigutada ÜLEMISE TORU peal. Peast puuri läbi kolm auku võimalikult ühte ritta.
JALG. Märgi voolikule markeriga punktid iga nt 4-5mm tagant ja puuri voolikustki augud läbi. Pista voolikust läbi kodar, nii, et painutatud ots jääb allapoole ja kodara teine ots pista läbi PEA (toruklambri) ava. Mina tegin sellised moodulid, et kahe pea peale on üks kuue auguga jalg (voolikujupp). Ja mõned sellised, kus peal on oma jalg. Siin pildil on näha. On ka näha, et mul pole olnud kõikide kodarate otsa niplit, aitab ka kui ots näpitsatega ära painutada.

Moodul siis lihtsalt ripub ülemise toru küljes. Toru kinnitasin kummipaeltega paarist kohast ülemise soalaadi külge, moodulite alumiste otste taltsutamiseks tekitasin ka torujupi ja ka kummipaelaga kinni.

Selleks, et koelõngalaineid kududa, pööran mõned moodulid nurga alla ja panen kerge toru lõimede peale. Vaheliku moodustamist see ei sega. Need soapiid, mis siis ette on astunud tekitavad lainepõhju ja tagumised laineharju. 

Nagu näha, pole ma laiemat, kui 50 cm kangast kudunud ja materjalina oskan ainult lubada, et villase puhul toimib.

No ja päid piki toru liigutades saab ka lõimi kohalt nihutada.

Head ehitamist ja katsetamist, kangrud! Laineid! Laineid!

And for the inventive weavers who speak English, here are some instructions how to build your own Stepping Reed..

Autori Kadi Pajupuu teos pealkirjaga Stepping reed on kaitstud litsentsiga Creative Commonsi Autorile viitamine + Mitteäriline eesmärk + Jagamine samadel tingimustel 4.0 Rahvusvaheline litsents.

Värvidega liialdatud

Käisime draamateatris. Laulud halli mere äärest. Olin ohvriks (et ei näe Kaardimaja sellenädalast osa) valmis, eriti kui selgus, et tegu pole Jaan Tätte autoriõhtuga. Etenduse jooksul tundus mulle korduvalt, et lugedes meeldiks see mulle rohkem, kui vaadates. Lavastuses on teksti ja tegevust napilt, aga lavakujunduse ja tegelaste riietuse realism oli lobisev ja otseütlev ja plakatlik ja dokumentaalne. Segas vaatamast ja käis närvidele – milleks see ühe tegelase mürkroheline dress? Tüüp eristus taustast nagu peaks ainult teda vaatama. Ka oli mul eelinfo puhul tekkinud tunne, et üks tegelane on meri, mis tõuseb ja tõuseb. Ja mingit kildu sai lugeda kavalehelt, et ühed tegelased on Muumid. Aga katastroofi salapärast lähedust tunda ei antud. Muumipapa merd pold ja Mörkö jäi nähtamatuks. Väike My on vanaks saanud ja teeb talisuplust.
Näitemängus on kavalehe järgi palju vanainimesi, lausa rauku, aga näitlejad on pigem nooremad ja keskealised. Näitlejad on muidugi head. Viire Valdma haarab ainukesena tegelastest oma elu ohjad enda kätte ja põhjustab Muutuse – valgele lõuendile tekkiva punase läraka. Aga kuna ta idee elluviijana kasutab kommidega äraostetud lapsmeest, siis paralleel  poliitikaga ja poliitikutega on kerge tulema. Ja raske minema. Jaan Rekkor teeb sooja halastusteo ja ostab Viire Valdmale igatsetud sinise vannipardi, Viire tegelane on pardi selleks ajaks juba nii usutavalt elusaks mänginud – pardike käib teretamas mänguasjariiuli kõiki muumisid. Ivo Uukkivi ei anna kassile süüa, vaid tinutab. Vastik-vastik-vastik.
Kõige põnevam on oodata, kas unetuse käes vaevlev Kleer Maibaum saab lõpuks sõba silmale. Kaks minu jaoks kõige väekamat repliiki tulebki tema suust: Kui keegi sulle midagi annab, siis sa ju vaatad andja poole, mitte seda, mida sulle antakse. Ja – Ma ei taha näha elavat Jumalat, vaid und.
Teatris on ikka tore käia. Ja kui nii tagantjärele saab heietada, siis annab kurguvalu, mis tuli teatrielamusetuse allaneelamisest, ka nagu järele. Lohutuseks sai eile õhtul näha dokki Steve Reichist, kelle muusikas on askeesi lummav poeesia täiuslik.

Käekirja lugemine

Maasike Maasik. Tempel. Foto: Pelle Kalmo

Maasikese Tempel ehitub piirile, vastandvärvide piirile: tumeroheline tulvab vasakult, punane hõõg vajub paremalt. Taust on kootud varjundirikkalt ja küllastunult. Seda võib tajuda maastikuna, aga ei pruugi, mingit värviga rõhutatud atmosfääriperspektiivi vaibas ei ole, kui selleks mitte pidada toonide vaevumärgatavat helenemist vaiba ülemises osas. Vaipa tekib ilmutuslikku arhitektuuri, ruumilisi viiteid on palju nagu mitme kajaga ruumis. Kompositsioonis on mitu ukseavana tajutavat vormi, millest moodustuvat diagonaali jääb lõpetama taevatrepp. Kesksel kohal on hoone, millel on must portaaliava ja must katus ja madalam punakas katusenelinurk, mille jaotus viitab sellele, et  vaataja, kes ei julge valida pakutud pääseteid Pimedusse ja Heledusse, võib siia jääda trips-traps-trulli mängima. Detailsemaid arhitektuuriviiteid raamib suurem heledam nelinurk, mis hoiab pilgu ja põnevuse keskväljal. Väga ilus vaip, arvan et siia sobib tore sõna – mitmiktaju.

Kuidas Maasikese gobeläänikäekirja lugeda. Kirjade dešifreerimiseks peab ikka olema mingi võrdlusmoment. Mina võrdlesin toetudes oma 90ndatel kootud vaibale Piirikivi ja kohustuslikud trepid, kus ka sulav taust ja mõni ruumilise objektiga toodud valiku-viide...

... ja Ambrogio Lorenzetti maalidele, näiteks sellele:

Maasike Vabaduses

Maasike Maasik Maasika tänavalt teeb näitust Vabaduse platsi Vabaduse galeriis, kus kuraatoriks on Varblane. Maa-maa-maa-vaa-vaa-vaa. Tõele au andes tuleb tunnistada, et Maasike elas Maasikas küll lapsepõlves, aga midagi vemmalvärsilikku on tema loomingus tänapäevani.

Maasikest iseloomustab õpetajana suur kultuurilooline vastutustunne. Meile, tekstiilikatele,  teeb see elu mugavaks, sest kui midagi on erialaloost segane või hämar, siis võib Maasikeselt küsida ja ta vastab põhjalikult ja põnevalt, rääkides juurde taustu ja suhteid. Eile sain aga kunstniku autoriõhtul küsida temalt just neid köögipooleküsimusi.  Küsimused olid ette valmistatud, aga jutt hargnes omasoodu. Kuna teid seal ei olnud, siis räägin ühe killu eilsest teemaarendusest.














Maasike Maasik. Eva.


Võtsin jutuks Maasikese sõbra Tiina Puhkani vaiba, mille kompositsioonis on põgus sarnasus Maasikese Evaga – mõlemas on naine maastikus. Kui vaiba-tiina vestleb oma aia valgete õitega, et kas on ikka ok, kui ta seal veidi rehaga toimetab, siis Maasikese Eva on selgelt maastikuga hüvasti jätmas. Mulle tundus, et ta põgeneb paradiisist, tema kehahoiakus ja näo kahvatuses on allajäämist saatusele, puudest on saanud pigem plahvatuste suits ja apokalüptiline mürin ja madude möire. Kui Tiina koob oma aia üleni omaks (vasakus ülaservas tilluke tool), siis Maasikese Eval pole puudesaluga asja, tema kuldne kleit on lahtimurdunud tükk puudetagusest kollasest välust. Tiina vaibas liigub muutumiste ja uuenemise katkematu voog jõena läbi vaiba, rehaga inimene hoolib maast ja puust rohkem kui ebakindlast sügavusest, tema jääb koju. Tunnen muret, et kuidas ta sinna oma tooli juurde pääseb: ilmselt ronib ta puudeokste abil üle jõe.  Eval on kõik ees – ta peab oma lüüasaamise alla neelama ja olema ise uuenev jõud.
Aga tegelikult selgus, et Maasike kujutas söakat ja iseseisvat Evat, kes sammub otsustavalt kas-või-ilma-aadamata. Ja sõber Marilyn ütles, et Eva on ju tema noorem õde meditsiinitudeng Eva, kes plaanib liituda Kevadtormiga aga ei taha seda oma mehele tunnistada. Sedasi siis.

Tiina Puhkan

Maasikese näitus Päevaraamat - ööraamat on avatud ainult 6. märtsini, nii et kiirustage! Seal on hulgaliselt kummalisi neelukohti, nii et väljute uue inimesena.

Näitus Sada Tallinna Kunstihoones. Paarid

Tallinna Kunstihoone fassaadil on tavaliselt Juhan Raudsepa skulptuurid Töö ja Ilu (1935). Kuna fassaadi remondi tõttu on kered pagendatud, sain oma aknainstallatsioonis küsida: Kus on töö? ja Kus on ilu? Need küsimused saavad Kunstihoones eksponeeritud tekstiilikunstiteostega küllaga vastatud: Siin, siin! Hõiguvad nii Oskar Kallise, Ellen Hanseni, Leesi Ermi ja teiste korüfeede tööd. Aga mis oleks tänapäeval see mõistepaar, mis kunstiga seostub. Kas kus on Mõte ja Lugu? või Probleem ja Kius? või Isiklik ja Avalik?

Tea Tammelaane kujunduses saavad eri ajastutest pärit tekstiilitöödest naabrid, kelle omavahelisest suhtest võib välja lugeda nii mõndagi. Alustuseks on kõrvuti Ellen Hanseni nukuvaibaga Ene Parsi triibukoodid – kui rahvakunst jõuab meieni suveniiride ja rahvarõivaraamatute seelikutriiburibade kaudu, siis on see tuttav ja äratuntav. Aga kui selle ees põrandal on Signe Kivi RUSH 2 – suurendatud lennupagasilipik, siis läheb mõte kohe maailma laialijooksnud eestlastele. Lõbus seos tekib ka teadmisest, et Signel oli mõned aastad tagasi Võimuvaip...ja nüüd siis Porivaip (RUSH 1 oli disain AS Lindströmile). Võim ja pori kuuluvad kokku nagu meri ja tuul.

Suures saalis läheb külastaja läbi metsa: vasakul on Struktuur (Ilme-Anu Neemre puu) ja paremal Tekst (Elna Kaasiku Luulelemmikud). Nii tekstiridade loogika kui ka kõiksugused looduslikud struktuurid on tekstiilikunstnikke ikka inspireerinud, kahju, et näitusele sedaliiki ruumilisi ja installatiivseid töid nii vähe mahtus.

Valdav osa meie tekstiilikunstist on selle näituse põhjal värviline, tasapindne ja nelinurkne. Selle viite kaja on ka näituseplakatil, kus kasutasin Eva Jakovitsi tööd. Eva loodud geniaalsed ihud koosnevad tillukestest värvilistest nõelutud paikadest ja Tea tahtel on üks Eva töö nüüd kõrvuti Elgi Reemetsa Aino Tammega. Väga vahva paar! Siivsalt dekoratiivne ja väljakutsuvalt, impressionismi-viiteliselt paigatult ja julgelt eristuv töö kõrvuti. 

Väga õnnestunud dialoogi peavad maha ka Kaire Tali ja Mari Adamson. MA tööd on mind enamasti külmaks jätnud (võib-olla Sinine muna välja arvatud, aga seda siin pole), aga nüüd, saavad Teed kõrvuti Kaire tulnukatelegi mõistetava igavikulise ekslemisega hoopis teise tähenduse.

Rammusate vaipade riigis jäävad ellu ainult kõige vapramad kangad. Tiina Puhkan tunneb ja armastab VÕSA sama intensiivselt ja sügavalt kui Valdur Mikita. Sinna jääks.

Aet Ollisaare alasti lõimed (Ilmaütlev ja Kaasaütlev) on kõrvuti vanaema Ellen Hanseni Helisemise-kumisemisega. Lapselapse töös on minu kõrvale arusaadavam rütm ja resonants. Maasike Maasiku maastikus on igatsuse ja püüdmatuse ülevust rohkem kui kõrvalolevas Leesi Ermi sinilinnus. Eva Mustoneni pisikeses valges töös on ohvri ja rituaalitaju enam kui Katrin Pere monumentaalsetes nõelapistetes.

Tarmo Mäesalu hullumeelselt suur silmuskudum hüüab keset suurt saali TÖÖILU! nii, et vaataja nõtkub käsitöö väe all. Näitusel lahkujat piidleb Kaja Toomingu teose lapsesilm läbi rebenenud kanga ja garderoobis on Keret Altpere kogunud ühes Prantsusmaa kogukonnas tekstiilseid mälestusnööpe. Tekstiil eraldab ja ühendab.

Käisin kuulamas, kuidas Peeter Kuutma tegi reedest näituse ringkäiku: kõige rohkem puudutas tema lugu, et Adamson-Ericu vapilõvidega seinakate Kadrioru lossi oli ühes teises ajas lõigutud põrandakaltsudeks. Kujundid võivad saada saatuslikuks...