Saturday 4 June 2016

Kompositsioonist ja joonistamisest

Hindamine Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonnas. Millest siis räägitakse, kui teemaks on kompositsioon? Kuigi neid printsiipe endagi juhendatud ainetes ikka käsitlen, tekib ikka tunne, et üleütlemine tuleb kasuks. Endalegi.

Tekstiilitudengite üheks joonistusülesandeks oli käia Hiinalinnas ja joonistada postkaarte. Daatšade kummastav maailm, omaette riik, pisut hirmutav, asjade kokkuklapitamine elamuteks. Laga. Elu. Aiad. Tabalukud. Hoiatussildid. Kasvumajad. Tänu tekstiilitudeng Mariisale, kes keskkonnana, kus  urban sketching-ut harjutada, pakkus just selle Tartu osa. Ka teistel autoritel oli see ülesanne hästi õnnestunud, lihtsalt Marianne töödest oli mul praegu pilt kasutada.

Siin on Marianne kaardid. Teostatud on heleda markeriga mustal paberil. Minuarust on need vaheldusrikkalt kujutatud, vaimukalt kadreeritud.


Millel kompositsioon põhineb? 

Esiteks, vaatepunkti valikul, kas horisont jääb pildipinda või mitte. Mariann on liikunud enamasti pilguga maas. "Detaile on kergem visandada," ütles ta.
Kujutava ja abstraktse kahekõnel. Silm leiab kalapea, aiajupi, majakese, taarakasti. Detailid markeerivad olustikku.
Tiheduste kolmkõla: siin on must paberipind, joontega kirjatud alad, valge pind. Mõnes on must ja valge pindalalt viigis, mõnes ruulib valge, mõnes must.
Joonte dünaamika. Kompositsioonipinna serva-suunalistel joontel (majake ülemises reas keskel või selle all aed) ja nende markeeritud ristkülikutel on omadus võimendada pildiservade suhtest tekkinud mõju. Seal aga on oht igavusele või suletusele. Oma visandites kasutab autor puude ja okste vertikaale tekitades esi- ja tagaplaani. Minu silmale tunduvad ägedad ka teeradade diagonaalid kahes visandis.
Tihedus-hõredus. Sarnase tihedusega pindadest moodustab vaataja silm gruppe ja ansambleid: Esimese visandi horisontaaltriipude saarekesed, diagonaalruudulised pinnad teisal, rohumaad ja lehemaad.

Visandid annavad tunnistust kompositsioonitajust, mis küll ei pruugi lähtuda kaalutlusest või isegi teadvustamisest, joonistajatel tuleb see kusagilt ihusoppidest. Arvan, et Valdur Mikita, kui ta räägib mitmiktajust räägib ka sellest, kuidas joonistaja vaatab maailma, enne kui ühtki joont paberile paneb. Vaatame Üleni, tajume seda, mida hakkame joonistama, mitte ainult silmadega vaid ka küünarnukkide ja põlvedega, naha ja karvadega. Mingem joonistama!