Käekirja lugemine

Maasike Maasik. Tempel. Foto: Pelle Kalmo

Maasikese Tempel ehitub piirile, vastandvärvide piirile: tumeroheline tulvab vasakult, punane hõõg vajub paremalt. Taust on kootud varjundirikkalt ja küllastunult. Seda võib tajuda maastikuna, aga ei pruugi, mingit värviga rõhutatud atmosfääriperspektiivi vaibas ei ole, kui selleks mitte pidada toonide vaevumärgatavat helenemist vaiba ülemises osas. Vaipa tekib ilmutuslikku arhitektuuri, ruumilisi viiteid on palju nagu mitme kajaga ruumis. Kompositsioonis on mitu ukseavana tajutavat vormi, millest moodustuvat diagonaali jääb lõpetama taevatrepp. Kesksel kohal on hoone, millel on must portaaliava ja must katus ja madalam punakas katusenelinurk, mille jaotus viitab sellele, et  vaataja, kes ei julge valida pakutud pääseteid Pimedusse ja Heledusse, võib siia jääda trips-traps-trulli mängima. Detailsemaid arhitektuuriviiteid raamib suurem heledam nelinurk, mis hoiab pilgu ja põnevuse keskväljal. Väga ilus vaip, arvan et siia sobib tore sõna – mitmiktaju.

Kuidas Maasikese gobeläänikäekirja lugeda. Kirjade dešifreerimiseks peab ikka olema mingi võrdlusmoment. Mina võrdlesin toetudes oma 90ndatel kootud vaibale Piirikivi ja kohustuslikud trepid, kus ka sulav taust ja mõni ruumilise objektiga toodud valiku-viide...

... ja Ambrogio Lorenzetti maalidele, näiteks sellele:

Maasike Vabaduses

Maasike Maasik Maasika tänavalt teeb näitust Vabaduse platsi Vabaduse galeriis, kus kuraatoriks on Varblane. Maa-maa-maa-vaa-vaa-vaa. Tõele au andes tuleb tunnistada, et Maasike elas Maasikas küll lapsepõlves, aga midagi vemmalvärsilikku on tema loomingus tänapäevani.

Maasikest iseloomustab õpetajana suur kultuurilooline vastutustunne. Meile, tekstiilikatele,  teeb see elu mugavaks, sest kui midagi on erialaloost segane või hämar, siis võib Maasikeselt küsida ja ta vastab põhjalikult ja põnevalt, rääkides juurde taustu ja suhteid. Eile sain aga kunstniku autoriõhtul küsida temalt just neid köögipooleküsimusi.  Küsimused olid ette valmistatud, aga jutt hargnes omasoodu. Kuna teid seal ei olnud, siis räägin ühe killu eilsest teemaarendusest.














Maasike Maasik. Eva.


Võtsin jutuks Maasikese sõbra Tiina Puhkani vaiba, mille kompositsioonis on põgus sarnasus Maasikese Evaga – mõlemas on naine maastikus. Kui vaiba-tiina vestleb oma aia valgete õitega, et kas on ikka ok, kui ta seal veidi rehaga toimetab, siis Maasikese Eva on selgelt maastikuga hüvasti jätmas. Mulle tundus, et ta põgeneb paradiisist, tema kehahoiakus ja näo kahvatuses on allajäämist saatusele, puudest on saanud pigem plahvatuste suits ja apokalüptiline mürin ja madude möire. Kui Tiina koob oma aia üleni omaks (vasakus ülaservas tilluke tool), siis Maasikese Eval pole puudesaluga asja, tema kuldne kleit on lahtimurdunud tükk puudetagusest kollasest välust. Tiina vaibas liigub muutumiste ja uuenemise katkematu voog jõena läbi vaiba, rehaga inimene hoolib maast ja puust rohkem kui ebakindlast sügavusest, tema jääb koju. Tunnen muret, et kuidas ta sinna oma tooli juurde pääseb: ilmselt ronib ta puudeokste abil üle jõe.  Eval on kõik ees – ta peab oma lüüasaamise alla neelama ja olema ise uuenev jõud.
Aga tegelikult selgus, et Maasike kujutas söakat ja iseseisvat Evat, kes sammub otsustavalt kas-või-ilma-aadamata. Ja sõber Marilyn ütles, et Eva on ju tema noorem õde meditsiinitudeng Eva, kes plaanib liituda Kevadtormiga aga ei taha seda oma mehele tunnistada. Sedasi siis.

Tiina Puhkan

Maasikese näitus Päevaraamat - ööraamat on avatud ainult 6. märtsini, nii et kiirustage! Seal on hulgaliselt kummalisi neelukohti, nii et väljute uue inimesena.

Näitus Sada Tallinna Kunstihoones. Paarid

Tallinna Kunstihoone fassaadil on tavaliselt Juhan Raudsepa skulptuurid Töö ja Ilu (1935). Kuna fassaadi remondi tõttu on kered pagendatud, sain oma aknainstallatsioonis küsida: Kus on töö? ja Kus on ilu? Need küsimused saavad Kunstihoones eksponeeritud tekstiilikunstiteostega küllaga vastatud: Siin, siin! Hõiguvad nii Oskar Kallise, Ellen Hanseni, Leesi Ermi ja teiste korüfeede tööd. Aga mis oleks tänapäeval see mõistepaar, mis kunstiga seostub. Kas kus on Mõte ja Lugu? või Probleem ja Kius? või Isiklik ja Avalik?

Tea Tammelaane kujunduses saavad eri ajastutest pärit tekstiilitöödest naabrid, kelle omavahelisest suhtest võib välja lugeda nii mõndagi. Alustuseks on kõrvuti Ellen Hanseni nukuvaibaga Ene Parsi triibukoodid – kui rahvakunst jõuab meieni suveniiride ja rahvarõivaraamatute seelikutriiburibade kaudu, siis on see tuttav ja äratuntav. Aga kui selle ees põrandal on Signe Kivi RUSH 2 – suurendatud lennupagasilipik, siis läheb mõte kohe maailma laialijooksnud eestlastele. Lõbus seos tekib ka teadmisest, et Signel oli mõned aastad tagasi Võimuvaip...ja nüüd siis Porivaip (RUSH 1 oli disain AS Lindströmile). Võim ja pori kuuluvad kokku nagu meri ja tuul.

Suures saalis läheb külastaja läbi metsa: vasakul on Struktuur (Ilme-Anu Neemre puu) ja paremal Tekst (Elna Kaasiku Luulelemmikud). Nii tekstiridade loogika kui ka kõiksugused looduslikud struktuurid on tekstiilikunstnikke ikka inspireerinud, kahju, et näitusele sedaliiki ruumilisi ja installatiivseid töid nii vähe mahtus.

Valdav osa meie tekstiilikunstist on selle näituse põhjal värviline, tasapindne ja nelinurkne. Selle viite kaja on ka näituseplakatil, kus kasutasin Eva Jakovitsi tööd. Eva loodud geniaalsed ihud koosnevad tillukestest värvilistest nõelutud paikadest ja Tea tahtel on üks Eva töö nüüd kõrvuti Elgi Reemetsa Aino Tammega. Väga vahva paar! Siivsalt dekoratiivne ja väljakutsuvalt, impressionismi-viiteliselt paigatult ja julgelt eristuv töö kõrvuti. 

Väga õnnestunud dialoogi peavad maha ka Kaire Tali ja Mari Adamson. MA tööd on mind enamasti külmaks jätnud (võib-olla Sinine muna välja arvatud, aga seda siin pole), aga nüüd, saavad Teed kõrvuti Kaire tulnukatelegi mõistetava igavikulise ekslemisega hoopis teise tähenduse.

Rammusate vaipade riigis jäävad ellu ainult kõige vapramad kangad. Tiina Puhkan tunneb ja armastab VÕSA sama intensiivselt ja sügavalt kui Valdur Mikita. Sinna jääks.

Aet Ollisaare alasti lõimed (Ilmaütlev ja Kaasaütlev) on kõrvuti vanaema Ellen Hanseni Helisemise-kumisemisega. Lapselapse töös on minu kõrvale arusaadavam rütm ja resonants. Maasike Maasiku maastikus on igatsuse ja püüdmatuse ülevust rohkem kui kõrvalolevas Leesi Ermi sinilinnus. Eva Mustoneni pisikeses valges töös on ohvri ja rituaalitaju enam kui Katrin Pere monumentaalsetes nõelapistetes.

Tarmo Mäesalu hullumeelselt suur silmuskudum hüüab keset suurt saali TÖÖILU! nii, et vaataja nõtkub käsitöö väe all. Näitusel lahkujat piidleb Kaja Toomingu teose lapsesilm läbi rebenenud kanga ja garderoobis on Keret Altpere kogunud ühes Prantsusmaa kogukonnas tekstiilseid mälestusnööpe. Tekstiil eraldab ja ühendab.

Käisin kuulamas, kuidas Peeter Kuutma tegi reedest näituse ringkäiku: kõige rohkem puudutas tema lugu, et Adamson-Ericu vapilõvidega seinakate Kadrioru lossi oli ühes teises ajas lõigutud põrandakaltsudeks. Kujundid võivad saada saatuslikuks...