Sunday 7 July 2013

Kõrvalnähud


Kultuurikatlast mere poole jääval pliidiraual on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. Käisime seal vaatamas näitust Kõrvalnähud. Kõige suurema emotsiooni saab majast endast: välisseina pidi jooksvast trepist üles sammudes tekib see õudusunenäoliste alt tühjade treppide tunne. Ja siis on seal üks järsult langeva põrandaga kinosaal. See olek, mis ihus tekib, kui pead astuma pimedasse ruumi, mis sind pääsmatult kuhugi alla tirib, nagu kehtiks seal muutliku suunaga gravitatsioon. Paar meetrit allpool on ikka ka mõned istumiskohad, aga neist polnud päästjat, ikka tekkis tunne, et midagi kõigub. Ühendatud "Hirmu tuba" ja "Kellukeste rada" enne käimapanemist – kelle lapsepõlve kuulus Tšehhi lõbustuspark, said siinkohal aru, mida ma mõtlen.


Näitus ise on armas ja taltsas, soovitan soojalt Kultuurikilomeetril pedaalijatele ja jalutajatele. Pliiatsiteritamiseteos (Alexandra Galkina. Dünaamiline konstruktsioon) näiteks on geniaalne kõikide edasilükatud tegevuste sümbol. Järjest täiustada oma töövahendit, veel mitte pole see joonistamiseks valmis, veel pöörlen siin tera läheduses, muutun järjest täiuslikumaks. Ilutulestik.
Sama autor on teinud Tallinnas ka töö Frotaažid. Kribinud grafiidikoopiaid riigiasutuste siltidelt. Oleks tahtnud näha või lugeda, kui mitu korda turvamees välja ilmus selle protsessi juures ja mis ta siis mõtles või ütles.



Serge Comte. Hiinlased. Materjaliks triigitud pärlid. Helmehaldjate kireuni! Mõtteseos tekkis sellise tribüünikunstiga, kus publik maskeerib end pikseliteks, et moodustuks Suure Juhi portree.



Samas ruumis hiinlastega on seline pitsiline ehitusplokipaar. Fabrice Croux. Standardmudel. Tagumine sein vaatab varjamatu kadedusega: Tellised otsivad superstaari.

Trepiastmed on Post-it paberitega ääristatud (Stephane Deplan). Muidu igakeelsed, aga kõige ülemisel on tõdemus: Mul oli hea mõte, kuid KEEGI OLI SAMA.


Koju kaasa võtke kindlasti ka näituseteemaline töövihik, seal on lehekülgi, mida saab ise täita. Selles töövihikus on leht pealkirjaga Kõrvalsaadused. Isetäitmiseks on valge ruum ja all on kaks küsimust: Kas peamise kõrvale jääb alati ebaoluline? ja Kas sa oled avastanud kunagi, et oled kogemata, tahtmatult ja ettekavatsemata midagi olulist või ilusat teinud? Esimesele küsimusele vastates mõtlen sellele, kuidas praeleemest tehakse kaste. Kuidas see praekõrvaline küpsetamise kõrvalsaadus võib olla üliintensiivne kokkuvõte rakendatud maitseainetest ja kuumuse mõjust küpsetatavale. Aga teises küsimuses jään pidama sõnadele oluline või ilus. Kas üks välistab teist või on üks võimalik ilma teiseta? Või siis tagurpidi küsides: Kas on võimalik tahtlikult teha midagi ebaolulist? Tahtmine juba määribki selle õndsalt ebaolulise täiega ära. Moosiste näppudega püüda tubast päikeselaiku päästa.


EKKMi ülemise korruse akna taga on rohelised pihlakakobarad.

Monday 1 July 2013