Sunday 6 October 2013

Must vihm

ETDMis on see kuulus Kaamos, dramaatiline, puu-luukered laes ja steam-punk-konstrui liigutamas mõnda keha üles-alla. Tekkis tunne, et see on selline kinnikasvanud järv, kus veetaimede vahel pead hinge kinni pidades loovima. Tahaks neid juurikaid näha alasti, võibolla isegi ilma tekstiilideta, võis siis jätaks mõned, kus oli kujundusega võrreldes sama annus draamat. Viimsepäeva marionetiteater.


Marilyni fotod Marit Ilisoni installatsioonist.


HOPis on Marit Ilisoni Teine. Galeriisse on ehitatud musta vihma tahukas, kust saab läbi minna. Vihm on niidid laest. Läbiminek nõuab ettevalmistusi: võtke jalanõud ja riided ära, öeldi. Küll mitte kõik. ehkki see oleks väga tore ilmselt juhtida paljas ihu läbi selle hapra olekuga installatsiooni. Esimene samm oli hirmuga koos, klaustrofoob minus tegi juba suu virilalt lahti, huvitav suletud õhuruumi kogemus, tahtmine pead kuklasse ajada, et hingata. Siis oli rõõm, lähed ruumist läbi ja saad silituse osaliseks, ruum puudutab sind kohalolijaks. Vaese mehe Rain Room . Väga tore teispoolsuse kogemus, tuleb tunnistada. Siis istusime veel aknalaual ja lobisesime saalivalvuriga, mul oli natuke tunne nagu peale sauna: oled läbinud teistmoodi oleku ja siis taastud, ei taha kohe välja minna. Mulle meeldib selline kunst väga, tuleb tunnistada.